Inimesed üle maailma kulutavad nädalas kokku 3 miljardit tundi videomänge mängides. Siiski on aga väga vähe teada, miks inimesed neid üldse lõbusaks peavad. Essexi ülikooli teadlased leidsid, et taoline ajaviide on saanud eriti populaarseks, kuna annab inimestele võimaluse kehastuda oma „ideaalseks minaks”.

Töö autor dr Andy Przybylski analüüsis ideed, et paljudele inimestele meeldivad videomängud, kuna see annab neile võimaluse proovida ihatud rolle. Ajakirjas Psychological Science avaldatud artiklist selgub, et meelelahutus muutub eriti põnevaks, kui inimene saab mängus olla võimalikult oma kujuteldava „ideaalse mina” sarnane. Videomängud annavad inimesele võimaluse mõelda, millist rolli nad tahaksid omada, ja siis kehastuda selleks.

Mängijate võimalus võtta mängu jooksul uus identiteet – olla näiteks teisest soos, kangelane või kelm – pani nad ennast paremini tundma ja muutis vähem negatiivseks. Vaadeldes mängijate motivatsiooni mängu alustada või emotsioone pärast mängu, leidsid teadlased, et videomängude mängimisest saadav nauding oli suurem, kui reaalne mina-pilt ja kehastatav roll erinesid suuresti.

Uurimusse kaasati sadu tavamängijad ja peaaegu tuhat pühendunumat fänni, kellele meeldisid väga erinevat tüüpi mängud, alates The Sims-ist kuni World of Warcraft-ini. Vabatahtlikelt uuriti, kuidas nad end tundsid, kui said mängus kehastada kedagi, kes nad ka tegelikus elus olla sooviksid. 

Dr Przybylski meelest on analüüsi tulemused rõõmustavad, kuna inimesed ei mängi videomänge mitte reaalsuse eest põgenemiseks, vaid enda silmis ideaalini jõudmiseks.

Vaata veel: Getting to The Heart of The Appeal of Videogames (Association for Psychological Science)