On üldteada tõsiasi, et Põltsamaal toodeti kosmonautide marmelaadi ja Tõraveres uuriti helkivaid ööpilvi, aga tegelikult tehti nõukogude kosmoseprogrammile kaastööd ka Tallinnas, tollase Polütehnilise Instituudi mehhaanika teaduskonnas. 

Kuigi sellest avalikult palju ei räägitud, andsid ka TPI teadlased kosmoseteaduse arengusse oma panuse. "No eks Tallinna Tehnikaülikoolis teati, aga ega erilist afišeerimist ei olnud," sõnab tänagi TTÜ-s töötav ja nõukogude ajal salajastes projektides osalenud Uno Liiv. 

Uno Liivi doktoritöö 1960ndate alguses puudutas mittestatsionaarseid vooluhulki. "See tähendab, et ajas muutuvaid voolu hulki. Kui me laseme näiteks kraanist vett voolata, siis sellisel juhul tavaliselt me seda kraani ei puuduta, vee klaas saab täis ja keerame kraani kinni- see on statsionaarne või ajas muutumatu voolu hulk. Seal on aga tegemist hoopis teistsuguste vooluhulkadega. Tähendab, need muutusid väga kiiresti. Ma ütleksin niiviisi, et nullist kuni viieteistkümne millisekundini, see on viisteist tuhandikku sekundit. Vooluhulk kasvas nullist siis maksimaalseni ja seal hulgas see kiirendus oli 1000 m/sekund ruudus mis on sajakordne maa raskuskiirendus," selgitab  Liiv. 

Praktilist rakendust sellele tsiviilmaailmas ei tulnudki, sest ootamatult sai Uno Liiv pakkumise tegeleda sama teemaga hoopis kosmosetööstuse jaoks. Nagu ajale iseloomulik, oli salastatus suur. 

Oletatakse, et TPI hüdraulika laboratooriumi uurimistööd ja seal loodud täppismõõteriistu kasutati muuhulgas süsteemides, mis aitasid näiteks orbiidil süstiku ja kosmosejaama põkkumisel manööverdada ülitäpselt ja võimalikult väikese kütusekuluga. "Sellepärast, et kütust on impulssi andmiseks vaja väga täpselt doseerida, sest muidu see objekt pöördub liiga palju ja nende manööverduste arv on piiratud selle mõttes, et püütakse võimalikult vähe kütust või seda ainest sinna ülesse kaasa võtta, sest selle üles viimine maksab palju.

Veel 1991. aastal, vahetult enne impeeriumi lagunemist, esitati Uno Liiv Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu preemia kandidaadiks. Ehkki isegi siis ei räägitud tema tööst lahtise tekstiga. "Sel oli üks niisugune saladuslik nimi „Lendavad aparaadid“, „Lendavate aparaatide soojusvahetuse ja juhtimise süsteemide loomine“, kommenteerib professor. Kui Eesti iseseisvus ja Nõukogude Liit lagunes, lõigati eestlased Vene kosmoseprogrammist ära. Hüdraulika labori spetsiifilistele teadmistele ja aparatuurile tuli otsida uut rakendust.

Vaata veel videot, kus Uno Liiv meenutab intervjuus saatele "Püramiidi tipus" kosmoseprogrammis osalemist: