TÜ teadlased lõid tõhusa vaktsiinikandidaadi ohtliku troopikahaiguse vastu ({{commentsTotal}})

Entomoloog vaatab läbi mikroskoobi Aedes aegypti sääske. See sääseliik võib levitada selliseid tõsiseid haiguseid nagu Chikungunya, Zika, Dengue viirus ja kollapalavik.
Entomoloog vaatab läbi mikroskoobi Aedes aegypti sääske. See sääseliik võib levitada selliseid tõsiseid haiguseid nagu Chikungunya, Zika, Dengue viirus ja kollapalavik. Autor/allikas: Flickr Creative Commons/Airman Magazine

Troopilist päritolu ja Zika viiruse infektsioonist oluliselt raskemini kulgev Chikungunya viiruspalavik ei huvitanud kuni 2005. aastani kedagi. Siis toimus aga India ookeani saartel massiline nakatumine. Järgnesid ulatuslikud epideemiad Indias ja Sri Lankal, Kariibi mere saartel. 

Praeguseks on olemas üksikud Chikungunya viiruse vastased vaktsiinikandidaadid. Ühe neist panid kokku Tartu ülikooli viroloogid, kes katsetasid selle toimet koos Rootsi, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania, Austraalia ja Singapuri teadlastega. 

Praeguseks on eelkliinilised katsed hiirte ja ahvidega lõppenud ning need näitasid erakordselt häid tulemusi. Ravimifirmal on huvi jätkata kliiniliste inimkatsetega.

“Jama on selles, et me tapsime Chikungunya vastase vaktsiinikandidaadi arendamiseks 28 ahvi,” alustab Tartu ülikooli rakendusviroloogia professor Andres Merits vestlust, milles pidime rääkima tema edukast ja tulemuslikust teadustööst. 

Kõik loomkatsed olid kooskõlastatud eetika komiteega ning vältimatu osa teadustööst, kuid jama on see sellepärast, et mitte ükski ahv ei kurtnud katsetuste käigus liigesevalu ega uimasust. Merits muigab, kuid lugu on tõsine. 

Teadusajakirjade toimetajatele on see hea põhjus Tartu ülikooli osalusel loodud tõhusa vaktsiinikandidaadi üle virisemiseks: “Aga kust me teame, et teie preparaat on ohutu?” 

Ega ei teagi. Vähemalt seni, kuni seda pole ka kliiniliselt inimeste peal testitud. 

Sellest hoolimata on tegemist värskeima ja seni ühe kõige põhjalikuma Chikungunya vaktsiini käsitleva teadustööga

Kas sellega on teadlased juba kümmekond aastat tagasi alanud Chikungunya vastases võitluses seisu viigistanud või isegi eduseisu saavutanud, näitab aeg ja edasine arendustöö.  

“Me mõõtsime ära kõik artriidi ja teiste liigesepõletikulaadsete sümptomite molekulaarsed parameetrid, mis võimalik,” tutvustab Merits ahvidel katsetatud Chikungunya vastast vaktsiinikandidaati käsitlevast teadustööd. 

Töö põhiosa valmis juba 2014. aastal, kuid avaldati alles nüüd, 23. märtsil ameeriklaste uues prestiižses biomeditsiini ajakirjas JCI Insight

“See teadusartikkel on silmini täis jooniseid ja diagramme, millest kõigest ei saa ma isegi enam täpselt aru, kuid need kõik kinnitavad, et mitte ükski põletikuga seotud marker ei lähe vaktsineeritud katseloomal üles.  

See tähendab, et meie välja töötatud vaktsiinikandidaat, milleks on nõrgestatud Chikungunya viirus, ahvidel põletikke ei põhjusta. Samas pole meil võimalik väljastada ühegi garantiikirja, et see neid kõrvalnähte inimesel esile ei kutsu. Nobody knows!” 

Kas kandidaadist saab vaktsiin?

Nüüd loodab Merits, et nende koostööpartner, Austria ravimifirma Valneva läheks kaheksa labori koostöös valminud Chikungunya vastase vaktsiinikandidaadiga edasi kliinilistesse katsetustesse. 

“Võib-olla sellised katsetused juba käivad, sest meilt küsitakse pidevalt täiendavaid andmeid, kuid kindlad me selles olla ei saa. Nad ei ole sellest kunagi raporteerinud.” 

Austerlaste huvi Tartu ülikoolis valmistatud ja rahvusvahelise meeskonna poolt analüüsitud Chikungunya vastase preparaadi vastu on suur, sest teadustöö lõpule viimiseks – täpsemalt vaktsiinikandidaadi testimiseks ahvidel – panustas firma kümneid tuhandeid eurosid. 

Professor Merits selgitab, et eelkliiniliste katsetustega kontrollitakse eelkõige seda, et vaktsiinikandidaat ei põhjustaks loomal tugevaid kõrvalmõjusid ja annaks viirusevastase püsiva kaitse, soovitavalt üheainsa manustamisega. 

Esimesse kliinilisse faasi kaasatakse juba 10–15 inimest. Ent ka see ei näita veel suurt midagi, sest ka väga sagedased vaktsiinide kõrvalmõjud esinevad enamasti vaid ühel inimesel sajast. Ometi on see suur samm edasi ja isegi kui kliinilised katsed pole järgmise epideemia puhkemise ajaks lõppenud võib sellest viiruspuhangu mahasurumisel kasu olla. 

“Sama lugu oli Ebolaga: kui algas viimane epideemia, oli külmakapis ei-kuhugi-jõudnud vaktsiin olemas. See töötas perfektselt,” meenutab Merits. 

“WHO suur viga oli vaid see, et seda ei võetud kasutusele kohe, kui asjad hakkasid jamaks minema. Ebola-sarnase epideemia puhul ei julge enam keegi viriseda, et ravim pole läbinud kõiki kliinilisi katseid. Kui sa oled selle viirusega korra kokku puutunud, tuleb paraku ohutuse osas kõvasti allahindlust teha. Kui tehnoloogia töötab ja sa tead, et vähemalt Ebolast sa pääsed, siis sa kasutad seda.”  

Siinkohal viitab Merits Bill Gates’ile, kes on öelnud, et maailmal pole võimekust viirusepuhanguid kiiresti avastada ja neile reageerida. 

Gates on öelnud, et uue vaktsiini loomiseks ei tohiks teadlastel kulutada enam aastaid, vaid nad peaksid uued DNA/RNA-vaktsiinid valmis saama vähem kui aastaga. Neist väljaütlemistest kinni hakates ütleb Merits, et tegelikult oleks vaja lühendada toimiva vaktsiin arendamist praeguselt 10-lt aastalt 90 päevani. 

“See ei ole müstika, Gates teab hästi, mida ta räägib. Vähemalt tehnoloogia ja teadus on selleks väljakutseks valmis.”

Andres Merits Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi laboris. Autor: Andres Tennus

Kas tead?

  • Chikungunya ja Zika viirused pärinevad samast piirkonnast ja levivad samade Aedes aegypti sääskedega ning põhjustavad sarnaseid sümptomeid: kõrge palavik, tugev peavalu, äge nahalööve.

  • Chikungunyat loetakse meditsiiniliselt kõige olulisemaks alfaviiruseks maailmas ja tema põhjustatud Chikungunya palavik on tõsisem viirushaigus kui Zika viiruse (mis kuulub mitte alfa- vaid flaviviiruste hulka) põhjustatud haigus. Chikungunya viirusega nakatunud inimest võib oodata vähemalt paari-kolme-nädalane haiglas olek, mitu aastat ränka liigesevalu takkaotsa.  


  • 1999.–2000. aasta epideemia ajal Kongo Demokraatlikus Vabariigis nakatus hinnanguliselt 40 000 inimest; 2005.–2006. aastal Réunioni saare epideemia ajal koguni umbes 266 000 saare elanikku ehk 34 protsenti  rahvastikust. Umbes samal ajal, 2005–2008, Indias ja Sri Lanka epideemias oli nakatunuid veelgi rohkem: 1,4–6,5 miljonit. Viimane Chikungunya viirushaiguse epideemia lahvatas 2014. aastal Kariibi mere saartel.

(Allikas: Andres Merits ja Vikipeedia)



Antarktise rannikuvete bakterid peitsid viiruste eellaste saladust

Viirused on kummalised tegelased. Elusolendeiks neid enamasti ei peeta, ja kust nad pärit on, ei teata. Nüüd on Antarktise ranniku lähistelt väikestelt saartelt saadud arvatavasti üsna oluline viide viiruste võimalikule tekkeloole.

Professor Paul Giangrande ja Tartu ülikooli dotsent Edward LaaneProfessor Paul Giangrande ja Tartu ülikooli dotsent Edward Laane
Hemofiilia on ravitav, kuid ravi kvaliteet on kalliduse tõttu ebaühtlane

Hemofiilia on üks veritsustõbedest, keda enamus meist mäletab ajaloo tunnist kui Euroopa kuninglikes perekondades ringi liikunud ja surma toonud haigust. Vere hüübimisfaktorite puudust on juba mõned aastakümned võimalik meditsiiniliselt kompenseerida – sellegipoolest on haigus endiselt problemaatiline. Tartu ülikooli külastas Oxfordi ülikooli Hemofiiliakeskuse juht, professor Paul Giangrande, andmaks oma hinnangut olukorrale Eestis.

Geenimuundus noorendab hiire ajutegevust

Vanemas eas kipub ajutegevus paindlikkust kaotama. Nõrgenevad õpivõime, mälu ja kohastumusvalmidus.

Minose kultuuri keskmeks olnud Knossose palee.Minose kultuuri keskmeks olnud Knossose palee.
Iidne pärilikkusaine heidab valgust vana-kreeka kangelaste juurtele

Vanad kreeklased ülistasid mükeene kultuuri suurkujusid alates kuningas Agamemnonist lõpetades Odüsseusega lugematutes tragöödiates ja poeemides, pidades end nende otsesteks järeltulijateks. Egeuse mere ääres elanud inimeste DNA-d uurinud teadlased pakuvad nüüd julgele väitele otsest kinnitust.

Esimese õistaime rekonstruktsioon.Esimese õistaime rekonstruktsioon.
Teadlased kirjeldasid kõigi lillede võimalikku esiema

Evolutsiooniteooriale vundamendi ladunud Charles Darwin nimetas lillede arengut "vastikuks mõistatuseks". Õistaimede fossiilid ilmusid saja miljoni vanustesse ladestustesse justkui üleöö. Sadu lilleliike kirjeldava andmebaasi aluseks võtnud teadlased järeldavad nüüd, et esimesi lilli võis näha Maal juba vähemalt 140 miljoni aasta eest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.