Eesti taasiseseisvumisele andsid panuse viis jalgrattamatka

Eesti avalikuses on viimastel aastatel uuesti kõneks tõusnud meie Viirumaa fosforiidivarudega seotud küsimused. Seoses sellega meenub paljudele 1980. aastate keskel vallandunud fosforiidi kaevandamise vastane rahvaliikumine ehk fosforiidisõda, mis lõppkokkuvõttes viis Eesti taasiseseisvumiseni 1991. aasta 20. augustil.
Vana teema üleskerkimine ajendas Kadrina keskkooli õpilast Anett Altmäed vaatama tagasi 1980ndatel vallandunud fosforiidikaevanduste rajamise vastu tõusnud rahvaliikumisele.
Uurimistöö keskendus rattaretkele, sest just Anetti kodupaigas Kadrinas 1987. aastal asutatud Virumaa klubi algatusel toimus 1988. aastal esimene Roheliste rattaretk. Seda rattaretke, mis sai nime „Kuidas elad, Virumaa?“, võib lugeda fosforiidisõja üheks esimeseks stardipauguks.
Matkad olid väga populaarsed ja jätkusid ka pärast fosforiidisõja vaibumist kuni olid oma esialgse eesmärgi 1994. aastaks ammendanud. Autori sõnul on kahjuks tänastes ajalooõpikutes ja teatmekirjanduses Roheliste rattaretked jäänud harva nimetatud taasiseseisvumisaegseks sündmuseks.
Oma uurimistöös taaselustab Anett Altmäe neid 30 aastat tagasi aset leidnud sündmusi, et meelde tuletada – Eesti iseseisvus ei ole iseenesest mõistetav nähtus.
Rattamatkade algusaegadest ülevaate saamiseks tegi Anett Altmäe 10 intervjuud jalgrattamatkade korraldajate, osavõtjate, esinejate ning meedias kajastajatega.
Saadud infot analüüsides selgitas ta välja, et Eesti Vabariigi taasiseseisvumisele andsid oma unikaalsel viisil panuse viis esimesest jalgrattamatka (1988-1990; 1992-1993), mida võib ka poliitiliselt olulisteks lugeda.
1994. aasta augustis lahkus ka Vene sõjavägi Eesti Vabariigi territooriumilt, tähistades sellega Eesti riikluse arengu seisukohalt taasiseseisvumisprotsessi de facto lõppu. 1991. aastal jalgrattamatka ei toimunud, sest Virumaa klubi liikmed korraldasid sellel kevadel rahvusvahelist noortelaagrit.
Roheliste rattaretkede olulisus Eesti taasiseseisvumisprotsessis seisneb noore uurija arvates ka selles, et see väljus Virumaa piiridest, et tervele Eestimaale näidata meie maa „haigeid“kohti. Rattaretke korraldajad teadsid, et keskkonna teemadel rääkimise eest vangi ei panda ning seepärast kasutati üsna julgelt võimalust, et loodushoiu varjus muudki tähtsat välja öelda.
Ühiskonnas toimunud muutused (fosforiidisõja lõpp, Eesti sümboolika seadustamine, Eesti iseseisvuse väljakuulutamine, Vene vägede väljaviimine jne) lõpetasid aga erilise vaimsusega rattaretked, mis olid mõned aastad tagasi rahvast liitnud ning poliitiliselt üles äratanud.
Rattaretked olid oma ülesande taasiseseisvumise protsessis täitnud.
Anett Altmäe uurimistööd „Jalgratastega fosforiidisõjast Eesti Vabariiki de facto“ juhendas Evelin Tiiter.
Toimetaja: Marju Himma