Molekulaarbioloog: sünteetilisi kannabinoide on lihtsam üle annustada
Jätkuks eile ERR Novaatoris ilmunud intervjuule sünteetilistest uimastitest ning nende ohtlikkusest tervisele palusime teemat kommenteerida ka Siim Siimutil, kes on Tallinna tehnikaülikooli geenitehnoloogia instituudi immunoloogia töögrupis tegutsev molekulaarbioloog. Siimut uurib endokannabinoidsüsteemi rolli põletikulistes protsessides ja kuulub ka MTÜ Ravikanep juhatusse.
Kui laialt on Eestis hetkel uuringute põhjal levinud tavalise india kanepi ja sünteetiliste kannabinoidide tarvitamine? Mida näitavad siin arvud noorte kohta?
Politsei- ja piirivalveameti 2014 aasta riskikäitumise teadlikkuse uuringu kohaselt oli 37,8 protsenti abiturientidest tarvitanud kanepit. Sünteetiliste kannabinoidide kohta oli tulemus mõnevõrra ebamäärane, kuna ühte lahtrisse mahtusid mitmed "uued ained", neid oli õnneks proovinud ainult neli protsenti abiturientidest. Kindlasti tuleb ära märkida, et tegemist on õpilaste endi raporteeritud andmetega. Seega ei pruugi tulemused täielikult reaalsusega ühtida, ehkki suurusjärgud on ilmselt adekvaatsed järelduste tegemiseks. Erinevalt hiljuti Postimehes ilmunud artiklist, mille kohaselt arvatakse sünteetilised kannabinoidid olevat "ohutud", tundub, et õnneks noored niimoodi siiski ei arva.
Miks põhjustavad sünteetilised kannabinoidid mürgistusi ja miks võiks nende tarvitamist vältida?
Asjaolu, miks sünteetilised kannabinoidid mürgistusi võivad põhjustada, tuleneb paljuski nende ülitugevast kannabinoidretseptoritega seondumisest, mille tõttu on retseptorite aktivatsiooniks vajalikud ainekogused üpris pisikesed. Muidugi ei saa seda väita kõigi sünteetiliste kannabinoidide kohta, sest nende repertuaar on tohutu ja omadused erinevad. Aga siiski on paljudes n-ö "legaalsetes kanepi aseainetes" kasutatavad kemikaalid väga suurte seondumistugevustega ning lisaks ka kannabinoidretseptorite täisagonistid.
Seetõttu on nende mõju ka mõnevõrra erinev kanepitaime peamisest psühhoaktiivsest komponendist Δ9-THC-st, mis on kannabinoidretseptorite osaline agonist. Samuti on paljud sünteetilised kannabinoidid selektiivsed ainult tüüp 1 kannabinoidretseptoritele, (millede aktivatsioon põhjustab psühhoaktiivsuse) ning ei aktiveeri tüüp 2 retseptoreid, mis võivad teatud organites nagu näiteks südames ja neerudes tasakaalustada CB1 retseptori aktivatsioonist tingitud negatiivseid mõjusid.
Tarvitamist tuleks absoluutselt vältida, kuna tegemist on täiesti tundmatute kemikaalidega teadmata kontsentratsioonides. Eriti ohtlik on see aga noorte ja arenevate inimeste puhul, sest endokannabinoidsüsteemil on organismi, eriti kesknärvisüsteemi, arengul teistsugune roll, kui juba täiskasvanud inimeste puhul ning süsteemi mõjutamine kehaväliste ainetega ehk sünteetiliste- või fütokannabinoididega võib kaasa tuua mitmeid probleeme hilisemas elus.
Kas sünteetilise ja n-ö tavakanepi vahele saab üldse võrdusmärki tõmmata ehk millised on peamised erinevused ja sarnasused?
Sünteetiliste kannabinoidide hulka loetakse mitmeid erinevatesse aineklassidesse kuuluvaid molekule, mida ühendab asjaolu, et nad on võimelised seonduma kehasiseste kannabinoidretseptoritega. Leidub nii fütokannabinoididele sarnasemaid, aga ka täiesti erinevaid molekule. Tavaline kanepiõisik sisaldab peamise aktiivse komponendina Δ9-THC-d ehk molekuli, mis tuvastati 1964. aastal ning on sellest saati üpris intensiivselt uuritud. Aga millega täpsemalt konkreetne "legaalne taimesegu" on üle pritsitud, see jääb teadmata nii kasutajale kui ka tihti välja selgitamata ekspertiisis – variante on lihtsalt liiga palju ning kõiki ei jõuta ega osatagi tuvastada. Samuti puuduvad sellistes segudes teised fütokannabinoidid ja terpenoidid, mis võivad kanepiürdis oleva Δ9-THC negatiivseid kõrvaltoimeid leevendada või moduleerida.
Võrdusmärki sünteetilise kanepi ja tavakanepi vahele ei saa kindlasti tõmmata. Sarnasus nende ainete vahel tuleneb samade retseptorite aktiveerimisest, seega on füsioloogilistes mõjudes sarnasused täitsa olemas. Küll aga on sünteetiliste kannabinoidide näol väga tihti tegemist tunduvalt potentsemate ainetega, millest tulenevalt on oluliselt võimendatud kõik kannabinoidretseptorite aktivatsioonist tulenevad negatiivsed nähud ja ohud.
Põhimõtteliselt on kõige suurem oht sarnasuses fentanüüliga – efektiivse doosi ja üledoosi vahe ei ole väga suur ning toimeainete kontsentratsioonid on suure varieeruvusega ja teadmata. Lisaks on sünteetiliste kannabinoidide puhul, erinevalt herbaalsest kanepist, tõesti põhjust rääkida üledoosist. Siinkohal on isegi dokumenteeritud vähemalt üks surmajuhtum, mida saab kindlalt seostada sünteetiliste kannabinoidide tarvitamisega.
Miks ei tohiks erinevaid mõnuaineid segamini tarvitada?
Erinevate uimastite koosmanustamisel on kindlasti ettearvamatud mõjud ning üldiselt kaasneb probleemide ja ohtude võimendumine. Eriti juhul, kui tegemist on sisuliselt tundmatute ainete manustamisega, nagu tänapäeval levinud erinevad "traditsiooniliste uimastite sünteetilised analoogid".
Millised oleksid Eestis võimalikud lahendused uimastitemaatikale?
Alustuseks tuleks teadvustada, et kogu narkoprobleem on eelkõige meditsiiniline, mitte kriminaal-õiguslik probleem. Pool sajandit kestnud lauskeelustamine ei ole tegelikult täitnud püstitatud eesmärke ning lähiaastatel võetakse see asjaolu ka ÜRO tasemel arutlusele. Laias laastus pole muutnud uimastitarvitajate arv, uimastite kättesaadavus ning samas on teatud ainete puhtus ja/või kangused suurenenud. Kindlasti ei taha ma lahenduste käsitlemisel kasutada sõna legaliseerimine, sest see sõna on kaotanud igasuguse objektiivsuse ja kutsub emotsionaalselt puusalt tulistama.
Lihtsaid lahendusi selles küsimuses kindlasti pole, aga tasub sügavalt järgi mõelda, milliseid uimastite tarvitamisega kaasnevaid ohte praegune keelurežiim oluliselt võimendab. Arvamust, et uimastitarvitamist on võimalik inimkonnast likvideerida, ei saa tõsiselt võtta ning ühtegi edukat keelurežiimi näidet ajaloost võtta ei ole. Eesmärgiks peaks ikkagi olema narkootikumide, kaasa arvatud etanooli tarvitamisest tingitud ohtude ja kahjude vähendamine.