Evolutsiooniline vaatenurk religioonile: mis on jumala olemasolu mõte?
Religioossus on ilmselt sama vana kui inimkond. Pole teada ühtki inimühiskonda ühelgi ajastul, millele poleks omane olnud usk mingitesse inimesest võimsamatesse olevustesse või jõududesse, kes inimsaatust oluliselt mõjutavad ja kelle soosingut tasub püüelda.
Mõnel pool leitakse selliseid olevusi olevat mitu, teiste jaoks aga eksisteerib üksainus kõikvõimas, kõikjal olev, kõikenägev, ülihalastav ja igavene Jumal. Tavaliselt kaasneb usuga ka hulgaliselt tavasid, rituaale ja ohverdusi, mille mitmekesisus rahvaste ja religioonide seas on muljetavaldav.
Inimese religioossuse üks võimalikke põhjendusi on jumalik ilmutus, mida saab käsitleda Jumala kingitusena inimkonnale. Meie, kes me ennast evolutsioonilisteks bioloogideks nimetame, võtame ka inimest kui bioloogilise evolutsiooni üht produkti ning kaalume heameelega võimalust, et religioossus on bioloogial põhinev evolutsiooni käigus tekkinud nähtus. Alust selliseks oletuseks on küll. Kuigi konkreetset geeni, mis inimese paugupealt usklikuks muudab, pole leitud, näitab lahus üles kasvanud ühe- ja kahemunarakukaksikute võrdlus, et religioossusel on selge pärilik komponent.
Selleks, et religioossus saaks evolutsiooni käigus kujuneda ja püsima jääda, on kaks võimalust. Esimene seisneb selles, et religioossus peab vähemalt ajaloolistel aegadel olema suurendanud inimeste bioloogilist edukust ehk šanssi sigitada võimalikult palju elujõulisi järglasi. Teine võimalus on, et religioossus on mingi muu bioloogilist edukust suurendava omaduse lahutamatu kaasnähe.
Kas religioossus võib olla muu kohastumuse kaasprodukt?
Mitmed autorid väidavad, et religioossusel endal puudub bioloogilisele edukusele otsene positiivne mõju. Pigem on tegu kahjuliku, kuid paraku sagedase kaasnähuga inimaju iseärasustele, mis bioloogilist edukust tõeliselt suurendavad. Need on silmapaistev kognitiivne võimekus, kalduvus usaldada autoriteete, igaks juhuks ohte üle hinnata ja nii edasi.
Leidub isegi teadlasi, kes arvavad, et jumaluste või usuliidrite kummardamine on lihtsalt seletatav bioloogilise armastuse ülekandumisega teistele objektidele teatud tingimustel, näiteks juhul, kui inimene pole endale leidnud vastuvõetavat partnerit.
Kuidas võis religioossus inimese bioloogilist edukust kasvatada?
Teised teadlased aga leiavad, et religioossusel on vähemalt varematel aegadel olnud inimese bioloogilisele edukusele otseselt positiivne mõju. Nad on välja pakkunud mitu hüpoteesi, mis üksteist pealegi ei välista. Kõige sagedamini on räägitud religioonist kui inimestevahelist koostööd soodustavast tegurist. Kuigi teoreetiliselt on kerge tõestada, et tihti on üksteise vastastikune abistamine ja koostöö nii loomadele kui inimestele palju tulusam kui konkureerimine, esineb loomadel koostööd üliharva (erandiks on peamiselt sama pesakonna lähisugulased).
Põhjus on niinimetatud vangi dilemmas: koostööalti isendi tüssamine tooks petisele tunduvalt rohkem tulu, kui temaga koostöö tegemine. Tüssata saamine oleks aga heauskliku koostöösse panustaja jaoks katastroof. Seetõttu valitsebki loomade seas isekas konkurents, mis pole küll nii kasulik kui koostöö, kuid vähemalt hoiab ära täieliku hävingu.
Tartu ülikooli loomaökoloog Raivo Mänd. (Foto: Sven Paulus/Tartu ülikool)
Inimühiskondi on seevastu algusest peale iseloomustanud silmatorkavalt tugev koostöövõime. Väikestes kogukondades on koostöö püsimine võimalik seepärast, et kõik tunnevad kõiki, petised tuvastatakse ja nad saavad karistada. Enamasti seeläbi, et keegi nendega lihtsalt enam koostööd ei tee. Kui nad end edaspidi parandavad, andestatakse ja koostöö saab jätkuda. Suuremates ja anonüümsemates ühiskondades väheneb vahelejäämise ja karistada saamise risk ja koostöö satub tõsisesse ohtu. Juurdlemine ja kohtupidamine aitavad asja mõnevõrra parandada, kuid see on omakorda kulukas ja aeganõudev.
Siin astubki mängu religioon. Religioossel pettekujutlusel, et meid ''kõrgemalt'' jälgitakse, kohut mõistetakse, premeeritakse ja karistatakse, on distsiplineeriv ja koostööd soodustav toime. Pealegi vabastades kaasinimesed nii kohtuniku rollist. Osa teadlasi väidab isegi, et inimese hämmastav koostöövõime, mida tihti peetakse tema kui liigi harukordse evolutsioonilise edu aluseks, sai välja kujuneda üksnes koos religioossuse tekkimisega.
Teine hüpotees tugineb inimese suurest ajust tuleneval kognitiivsel võimekusel, mis võimaldab näha ette tulevikusündmusi ja tajuda kausaalseid seoseid ning annab seega teiste loomade ees tohutu eelise. Sellega kaasneb paraku arusaam inimese surelikkusest, mis on kahjulik, kuivõrd iga elusorganism on kohastunud toimima, nagu oleks ta surematu. Religioon pakub meile imelist pääsemist, surnust ülestõusmist, surmajärgset elu paremas ilmas ning mõjub otsekui platseebo, mis hoiab inimest ohte täis maailmas psüühiliselt teovõimelisena.
Lõpuks osutab osa hüpoteese asjaolule, et paljud religioossed ettekirjutused on otseselt sigivuse suurendamisele, tervislike eluviiside propageerimisele ja kogukondade kooshoidmisele suunatud. Kõik see on ilmselgelt bioloogilise edukuse teenistuses.
Artikkel põhineb professor Raivo Männi ettekandel 13. aprillil Tartu ülikoolis toimunud Eesti akadeemilise usundiloo seltsi koosolekul.
Toimetaja: Signe Opermann