Geograaf: Euroopa Liidu seadusandlust järgides kiputakse unustama väikeriigile sobivamad alternatiivid
Euroopa Liidu seadusandluse üle on vaja arutada, sest mõnikord võivad alternatiivsed lahendused olla näiteks väikeriikidele palju sobivamad. EL-i regulatsioonid kipuvad domineerima viisil, mis soodustab suurte arengut ning Euroopa polariseerumist, tõdeb Leibnizi regionaalgeograafia instituudi Euroopa regionaalgeograafia osakonna juhataja Thilo Lang.
Projekt ITN RegPol tõi hiljuti Tartusse 12 riigist geograafid ja regionaaluurijad arutama piirkondliku arengu ning polariseerumise üle. Lihtsalt öeldes räägiti sellest, kuidas Euroopa polariseerub ehk kuidas erinevate piirkondade arenguerisused kasvavad ning mis muudab mõne piirkonna, Ida-Euroopa ja Eesti või siinsed piirkonnad, ääremaaks.
Euroopa Liidu ametnikud armastavad öelda, et on olemas vaid üks ja ühtne Euroopa ning ei ole mõtet rääkida eraldi Ida-Euroopast kui teistsugusest regioonist. Kas Ida-Euroopa on olemas?
Meie keskendume polariseerumise küsimustele. Oleme viimastel aastatel täheldanud, et Kesk- ja Ida-Euroopas on polariseerumine võrreldes muu Euroopaga olnud suurem. Kui mõtestame Ida-Euroopat postkoloniaalse teooria vaatepunktist, siis on keskmes ikkagi Lääne-Euroopa ehk nn vana Euroopa ning idast räägitakse kui "teisest", kui millestki, mis erineb vanast Euroopast. Ida-Euroopa ääremaastumine on mitmes mõttes tingitud just sellest meie-nemad tõlgendusest. See omakorda suurendab lõhet ida ja lääne vahel ning muudab postsoveti riikide jaoks olukorra keerulisemaks.
Meid huvitab küsimus miks: miks on Ida-Euroopas võrreldes Lääne-Euroopaga ääremaid märksa enam? Ida-Euroopas on lõhed nii sotsiaalses kui majanduslikus mõttes rikaste kui vaeste regioonide vahel kasvanud.
Miks on need lõhed siin suuremad?
Mul ei ole praegu sellele ühest vastust. Võime vaid oletada, et polariseerumine on seotud erinevate poliitiliste otsuste ja seadusandlusega. Oma rolli mängivad suurlinnad, pealinnade lähipiirkonnad, millel on majanduslikult suurem mõju. Seadusandlus on liialt orienteeritud tugevate piirkondade arendamisele ega toeta piisavalt vaesemate ja maapiirkondade arengut, et asi enam tasakaalus oleks.
Kas Euroopa Liidus toimivad regulatsioonid ja protsessid toetavad või pigem vähendavad polariseerumist?
Oleme arutanud selle üle, kuidas Euroopa Liidu seadusandlus mõjutab erinevaid piirkondi. Üks asjaolu, mis igapäevaselt silma torkab, on euroopastumine, ehkki selle varjus peetakse silmas pigem "euroopaliidustumist". Mulle isiklikult ei ole Euroopa sama, mis Euroopa Liit. EL-i seadusandlus domineerib üha rohkem. See toetab tehnokraatlikku režiimi, mis on üha jäigem migratsiooni osas. Viimane väljendub näiteks aina enam suletud piirides.
Kui räägime euroopastumisest, siis seda seostatakse üha suureneva EL-i seaduste mõju kontekstis ning sel on osale riikidest suurem mõju kui teisele. Ka selles peegeldub tugevalt polariseerumine. Euroopa Liidu seadusandlust väga täpselt järgides kiputakse unustama, et on olemas ka alternatiivid. Selleks on näiteks kohalik seadusandlus, mille üle aga Euroopa Liidu tasandil kuigivõrd ei arutata. Otsustajad, iseäranis väikeriikides nagu Eesti, kipuvad liiga sageli kandma Euroopa Liidu seadusandlust üks-ühele üle oma koduriiki, unustades ära kohaliku konteksti – äkki ei olegi selles väikeriigis võimekust, vajadust või vahendeid, et regulatsioone selliselt täita?
Alternatiivsete regulatsioonide üle puudub arutelu. Samas võiksid just alternatiivsed lahendused pakkuda teatud piirkondadele õiglasemaid lahendusi ning tasakaalustada Euroopa polariseerimist. Alati ei pea muidugi rääkima õiglusest, võib rääkida ka sobivusest – mis on ühele või teisele riigile parim ehk sobivaim. Selle üle oleks vaja põhjalikumat arutelu.
Ma ei süüdista siin kindlasti kohalikke otsustajaid ja seadusandjaid. Nad teevad kahtlemata head ja korralikku tööd. Pigem on küsimus, kas ja kui kergesti muutuvad Euroopa Liidu reeglid domineerivaks.
Tartu ülikooli geograafia osakonna dotsent Garri Raagmaa, RegPol projekti Eesti koordinaator, rääkis ERR Novaatorile, et nii Eestis kui Ida-Euroopa riikides on pilt kehv just väikelinnades.
"Sageli seisneb häda selles, et linna tagamaal on põllumajanduses ja tööstuses töökohti vähemaks jäänud ning inimesed on asunud tööotsinguil suurematesse linnadesse. See omakorda on kahandanud nõudlust ja töökohti teenustes. Käivitub kumulatiivne allakäiguspiraal, Eesti puhul tähendab see paraku rännet ainsasse suuremasse linna ehk Tallinna ja selle lähiümbrusse ning väga olulisel määral ka välismaale. Ääremaalt on välismaale siirdujaid enam. Taolist trendi võiks leevendada sihikindla nii era kui avalike investeeringu suunamisega regioonikeskustesse, aga ka riigiasutuste (tagakontori)töökohtade paigutamisega üle Eesti. Senine laissez faire põhimõte, et riik ei sekku majandusellu, toob paraku Eesti-taoliste väikeriikide puhul kaasa olukorra, kus lõhe maa ja linnapiirkondade elatustaseme ja võimaluste vahel suureneb veelgi.
Eestist võib leida aga nii mõnegi näite, kus kohalikud kogukonnad polariseerumisele vastu seisavad. Näiteks Rõuge vald, kus on tekkinud vägagi tegus ja ühtehoidev kogukond, mis omakorda meelitab ligi uusi inimesi. Selle koha väärtuseks on hea elukeskkond, korras teenused ja muidugi ka head inimestevahelised suhted. Aga ka koha vaim ja kuvand mõjutavad tugevalt seda, kas inimesed tahavad seal elada."