Rahvastikuteadlane: väljarände varjus kasvab jõudsalt sisseränne
Eestist rändas eelmisel kümnendil välja enam kui 40 000 inimest. Ümberasumist peetakse üheks lähiaastate suuremaks väljakutseks nii poliitikute kui majandusteadlaste poolt. Paradoksaalsel kombel on aga Eesti muutunud selle käigus rahvusriigina tugevamaks – väljarände varjus kasvab jõudsalt ka sisseränne.
Rahvusriik tugevneb
Uued rahvaloenduse andmed toovad rahvastikuteadlase Tiit Tammaru sõnul selgelt välja, et Eestist lahkuvad üsna võrdse tõenäosusega erinevad rahvused sh eestlased ja emakeelena vene keelt rääkivad inimesed. Ent tagasirändega on lood teistsugused. „Näeme, et teiste rahvuste esindajad, kes Eestist lahkuvad, kipuvadki jääma välismaale elama. Eestlaste puhul on tagasipöördumise tõenäosus märksa suurem. Kokkuvõttes on see välisränne aasta-aastalt pidevalt suurendanud eestlaste osakaalu kogu rahvastikust,“ laiendas Tammaru.
Näiteks eelmisel kümnendil saabus riiki eestlasi ja muust rahvusest elanikke ligikaudu sama palju, vastavalt 14 500 ja 13 500. Samal ajal ületas aga muust rahvusest lahkujate arv eestlaste oma 6000 võrra, küündides 38 500ni. „Kõige suurem liikumine oli muidugi 1990. aastate alguses, kuid nad on jäänud tänaseni üleesindatuks. Võib näha, et nende sihtriigid on muutumas. Vanemate põlvkondade puhul on Venemaa ja SRÜ laiemalt peamiseks sihtkohaks. Kuid mida nooremate põlvkondade suunas liikuda, seda vähem vaatavad nad Venemaa ja ida poole,“ märkis professor.
Rahvastikuteadlane toob välja mõni aeg tagasi vene õppekeelega gümnaasiumi lõpetajate seas tehtud küsitluse. „See näitas väga selgelt, et nad soovivad minna edasi õppima välismaale, aga võrreldes oma vanematega ei tõmba neid Venemaa ja selle kõrgkoolid peaaegu üldse,“ sõnas Tammaru. Viimane seab Eesti küsimuse ette, kas ja mida teha selleks, et vene keelt emakeelena rääkivad noored pärast välismaal hariduse omandamist Eestisse tagasi tuleksid.
Oleme eestlased, saame eurooplasteks..
Tasub välja tuua, et sisserändajatest olulise osa kõrgemalt haritud tööjõud, spetsialistid, juhid ja tippspetsialistid. „See ei tähenda muidugi seda, et madalamate ametikohtadega inimesed üldse tagasi ei tule, kuid neid on keskmisest vähem,“ lisas rahvastikuteadlane.
Põhjusena võib välja tuua kõrgema palgaga seonduvat suuremat liikumisvabadust. Mida lihtsam on kellelgi lahkuda, seda suurem on ka tagasirände tõenäosus. „Üldjuhul on kõrgema palgalistel igasugused tõkked rändel madalamad. Kui vaatame Euroopa-sisest rännet, siis see seondub ikkagi kõrgelt kvalifitseeritud tööjõuga. Näiteks Lääne-Euroopa riikidest lahkujate seas domineerivadki väga palju kõrgelt haritud töötajad, kes ringlevad sageli ühe ettevõtte sees erinevate riikide vahel,“ selgitas Tammaru.
Lääne-Euroopa riike hakkab üha rohkem meenutama ka Eesti. „See saabki olema uus normaalsus, kus inimesed ikkagi liiguvad. Euroopa Komisjon on seadnud eesmärgiks, et viiendik üliõpilastest võiksid õppida ja töötada osa ajast välismaal. See tähendab, et tekivad ikkagi sidemed teiste riikidega ja uued teadmised. KIndlasti kasvab tänu sellele tööränne," märkis professor.
Ent kui vanemad Euroopa Liidu liikmesmaad on juba tööjõu suurema liikumisega osaliselt kohanenud, siis Eestil seisab see alles ees. „Rahvusriikidel on probleem ikkagi kõige suurem, kuidas ettevõtete ja inimeste riigipiire ületava käitumise ja ringlusrändega kohaneda, eriti sotsiaalsüsteemide ülesehitamisel. On raske öelda, kas Euroopa läheb seetõttu mingil hetkel föderaliseerumise teed,“ nentis Tammaru.
Helgem tulevik
Viimastel kümnenditel nähtud suuremat väljarännet saab seostada 1980. aastate suurte sünnipõlvkondade kõrgeimasse rändeikka jõudmisega. Sarnast sündmuste kulgu võib näha ka teistes endises Nõukogude Liidu riikides ja Varssavi paktiga liitunud riikides. „Nad on praegu tööturule sisenemas, aga neile järgnevad kohe väiksemad põlvkonnad ehk demograafilist rõhku väljarändeks lähima 10-20 aasta jooksul eriti ei ole, võrreldes möödunud paarikümne aastaga. Väljaränne sellises mahus pole jätkusuutlik,“ sõnas Tammaru.
Kuid alati jääb rände puhul oluliseks ka elatustasemete erinevus. Inimesi saab piltlikult võrrelda veega, mis voolab alati allapoole ehk vaesematest jõukamatesse riikidesse. Rahvastikuteadlane näeb ka selles osas olukorra paranemist. „Mida väiksemaks see vahe läheb, seda aeglasemalt rändejõgi voolab. Näiteks Tallinna elatustase inimese kohta juba võrreldav Euroopa Liidu keskmisega," lisas rahvastikuteadlane.
Kodutunde loomine
64 tuhande euro küsimuseks jääb aga endiselt, kuidas julgustada Eestist lahkunuid tagasi pöörduma. Kogemuste saamiseks võiks pöörata pilgu Leedu poole, kus väljarändajate absoluutarv küll Eestist suurem, ent ka tagasipöördujate arv on Tammaru hinnangul muljetavaldav. Eelmisel reedel toimunud rändekonverentsil toodi välja, et näiteks on riigis loodud spetsiaalsed tagasirändajatele mõeldud koolid. Mõneski mõttes on väljakutsed, millega tagasirändajad peavad rinda pistma, võrreldavad sisserändajate omadega.
Kuigi võluvitsa probleemi täielikult lahendamiseks pole, on rahvastikuteadlase sõnul abi ilmselt kõigest, mis aitaksid kodumaaga sidet hoida. Näiteks oleks mõeldav veebikeskkonna loomine, mis koondaks endas elu praktiliste küsimuste lahendamist puudutavat infot. „Töö leidmine, lasteaiakohtade saamine jne on hästi olulised küsimused, mis on ka laialt teada ja hõlpsasti lahendatavad. Välismaal sündivate laste tulevikule hakatakse üha rohkem mõtlema ja see võib saada määravaks,“ märkis Tammaru.
Samas nendib ta, et konkreetsete riiklike poliitikate ja poliitiliste sammudega on sisserännet küllaltki raske otseselt mõjutada, kuna peamiseks teguriks jääb üldine elatustase ja majanduse käekäik. Mõneti selgemini paistavad välja venekeelse elanikkonna mured. „Suurem väljaränne ja väiksem tagasiränne näitab, et ju on Eestis ikkagi lõimumisprobleemid olulised,“ mõtiskles rahvastikuteadlane.