Milline on slaavlaste päritolu?
Iga kolmas eurooplane on slaavi keele kõneleja. Pindala põhjal kõneleb aga peaaegu pool Euroopat slaavi keelt. Kuid kes on slaavi keelt kõnelevad inimesed oma päritolult?
Tänu keeleteadlastele, arheoloogidele ja ajaloolastele teame küllaltki palju slaavi keelest. Teisalt annavad viimaste aastakümnete rahvastiku geneetikauuringud kogu pildile uue dimensiooni. Tänapäeva rahvastike detailne genoomianalüüs paljastab nii mõndagi nende eelkäijate ja sugulaste kohta.
Suur ränne – slaavlaste ränne
Esimesel aastatuhandel oli suur osa Euroopast liikvel. Sisekriisid ja barbaarsed sissetungid panid Lääne-Rooma keisririigi proovile. Vahemikul 300 kuni 500 pKr saavutasid germaani hõimud nagu goodid, vandaalid, anglid, saksid ja teised kontrolli enamuse keisririigi aladel. Aastatel 500 kuni 700 tõukasid teised hõimud, sealhulgas slaavid germaani rahvad läänealadele.
Ajaloolised ülestähendused pakuvad, et suur slaavi ekspansioon Euroopas leidis aset umbes 500-1000 pKr. Nagu öeldud, siis Kesk- ja Lääne-Euroopas mõjutas see germaani keeli kõnelevaid rahvaid. Ida-Euroopas mõjutas see piirkondi, mida asutasid eelnevalt balti, soome-ugri ja türgi keeli kõnelevad rahvad; ja Balkani maades mitmesuguste keeleliste mõjutustega rahvaid.
Lingvistiline rekonstruktsioon toetab ajaloolaste pakutud rändeaega. Nimelt toimus umbes 100 pKr slaavi keelte jagunemine ida-, lääne- ja lõunaslaavi keelteks. Kõikide slaavi dialektide intensiivne edasine jagunemine ja areng sai alguse umbes 500 pKr.
Kaart näitab balti-slaavi rahvaste geograafilist jagunemist tänapäeva Euroopa piires. Uuringus analüüsiti 6079 Y-kromosoomiga andmeproovi, 6876 mitokondriaalseid DNA andmeid ja 1297 isiku autosoomiga andmeid. Klõpsa kaardil selle täies mahus nägemiseks! (Allikas: Kushniarevich jt)
Kuidas keeled „lahknevad“?
Kuidas toimub keelte jagunemine? Kujutame ette, et noored aktiivsed inimesed lahkuvad oma kodukülast ja asuvad elama kuhugi lähedusse. Moodustatakse uus küla ning sealsed inimesed hakkavad uuesti kolima lähedal asuvatesse kohtadesse. Aja jooksul areneb neis erinevates külades räägitav keel mingil määral erinevalt ja me võime öelda, et inimesed räägivad sama keele erinevaid dialekte või stiile. Sel hetkel, kui üksteisest kaugetes külades dialekte rääkivad inimesed ei saa enam üksteisest aru, saame öelda, et keeled on jagunenud või lahknenud.
Kui me vaatame lahknenud keelte põhisõnu (näiteks „koer“, „veri“; isikulised asesõnad nagu „mind“, „sind“, kehaosade nimed; verbid „surema“, „jooma“ jne), siis mida vähem need sõnad ühtivad, seda vanem on keelte lahknemine.
Paljude slaavlaste jaoks ootamatult on slaavi keeltele kõige sarnasemad balti keeled – leedu ja läti keeled. Keeleteadlaste seas valitseb peaaegu üksmeel, et balti ja slaavi keeled tulenevad ühisest tüvest, mis 1500 eKr. jagunes eraldi slaavi ja balti keelte harudeks. See balti-slaavi keel omakorda pärineb indoeuroopa algkeelest, millest said alguse ka tänapäeva inglise, prantsuse, saksa jt. keeled.
See fülogeneetiline balti-slaavi keelte puu näitab, kuidas on arenenud slaavi ja balti keelte erinevad harud. Puu tugineb leksikostatistilisel analüüsil, mis võrdles iga balti ja slaavi keele 110 põhisõnast koosnevat nimekirja. (Allikas: Kushniarevich jt)
Balti ja slaavi rahvaste genoomipõhine uuring
Euroopa slaavistumine – slaavi keelte lahknemine – on tõstatanud küsimuse, mil määral on see hiljutine kultuuriline transformatsioon Euroopas mõjutanud selle geneetilist maastikku.
Mitmed uuringud on analüüsinud seda küsimust väiksemas ulatuses; samas oli see esimene genoomipõhine uuring, mis keskendus balti ja slaavi rahvastele ning variatsioonidele nende kolmes geneetilises süsteemis: isaliinis (Y kromosoom), emaliinis (mitokondriaalne DNA) ja autosoomne.
Rahvusvahelist geneetikute ja keeleteadlaste uuringurühma juhtis akadeemik ja Tartu ülikooli arheogeneetik Richard Villems ja Venemaa Vavilovi Instituudi üldgeneetik Oleg Balanovskiy.
Uuring näitab, et enamus lääne- ja idaslaave, kes elavad küllaltki suurel alal, mis ulatub alates läänest idani, s.o Poolast kuni Volga jõeni, on geneetiliselt küllaltki homogeensed. Tegelikult ilmneb ka, et slaavlaste geneetiline koosseis ei erine märkimisväärselt nende naabruses olevatest mitte-slaavi rahvastest.
Maailma ja Euroopa geneetiline kaart
Uuringu eesmärgil modelleerisid teadlased balti ja slaavi rahvaste geneetilise pärandi. Oma mudelis nad eeldasid, et kogu elanikkond pärineb kuuest algrahvast (K=6). See mudel on äärmiselt kasulik näitamaks konteksti, kui sarnased või erinevad on maailma rahvastikud geneetiliselt.Balti-slaavi rahvaste algsete geneetiliste komponentide mudel loodi ADMIXTURE algoritmiga. Klõpsa pildidl selle suuremalt nägemiseks! (Allikas: Kushniarevich jt)
Näiteks kui te loete, et Euroopa põhjapoolse piirkonna Venemaa venelased erinevad geneetiliselt neist, kes elavad Kesk- ja Lõuna Venemaal, siis kiire pilk geneetilisele kaardile annab teile tõepoolest teada, et põhja-venelastel on pigem k5 komponent, mis on sarnane nende soome keelt kõnelevatele geograafilistele naabritele. Samas ülejäänud kaks algkomponenti domineerivad siiski nende genoomides nagu ülejäänud slaavlastel: tumesinine (k3) ja helesinine (k2), ehkki erinevates proportsioonides.
Põhja-Euroopast pärit venelaste genofondi kollane k5 komponent pärineb kohalikest eel-slaavi rahvastest ja näitab, et rändavad slaavlased segunesid põlisrahvastikega. Teadlased pakuvad, et slaavlaste ränne põhja piirkonda oli põhiliselt kultuuriline sissetung, mille käigus soome-ugri põlisrahvad vahetasid oma keele slaavi keele vastu.
Mis puutub balti keeli kõnelevatesse rahvastesse, mis tänapäeval piirdub Leedu ja Lätiga, siis geneetiline ja lingvistiline materjal näitab, et nende levikupiirkond ulatus algselt rohkem Ida-Euroopa lauskmaa idapoolsetesse osadesse.
Geneetiliselt toetab seda Volga-Soome Mordva rahvaste sarnasus kahe balti keelt kõneleva rahvaga. Lingvistiliselt kannavad Ida-Läti ja Leedu jõgede ja järvede nimed balti keelte päritolu nimesid.
Taas kord näib, et slaavlaste laienemine Balti maadele toimus pigem kultuurilise assimilatsiooni ja keelenihke arvelt kui füüsiliselt põlisrahvaste väljavahetamise teel. Geneetiline sarnasus slaavlaste ja baltlaste vahel toetab seda arvamust.
Huvitaval kombel oranž k6 komponent, mis domineerib hiinlaste seas ja mida on külluslikult mongolite ja altailaste seas, puudub praktiliselt venelaste seas.
Ida-, lääne- ja lõunaslaavlased
Kuigi ülemaailmses kontekstis on slaavi keelt kõnelevad rahvad geneetiliselt üksteisega väga sarnased, siis on siiski võimalik näha mõningaid erinevusi harude vahel. Nimelt on idaslaavlased geneetiliselt kõige homogeensemad, lääneslaavlased on veidi rohkem erinevad, kuid ida-ja lääneslaavlased on palju sarnasemad üksteisega kui lõunaslaavlastega.
Lisaks on ida- ja lääneslaavlased geneetiliselt palju sarnasemad ka oma naabritega, sealhulgas balti keelt kõnelevate rahvaste ja eestlastega, kui nad on lõunaslaavlastega. Geograafiliselt väiksemal Balkani poolsaarel paiknevate lõunaslaavlaste genofond näitab ka suuremat seesmist lahknevust.
Rände geneetilised signaalid
Üks meetod, mida geneetikud käesolevas uuringus kasutasid on IBD ehk sünnipäralt identne (ing.k. identical by descent). Teadlased võrdlevad kahe neid huvitava rahva (ütleme, et venelased ja eestlased) inimese DNA-d ja otsivad genoomisegmente, mis on sünnipäralt identsed, näiteks segmente, mis on pärit ühiselt eelkäijalt.
Mida suurem on ühiste segmentide arv, seda sarnasemad võrreldavad rahvad on. Kui ühine eelkäija elas palju põlvkondi tagasi, siis ühised segmendid on väga lühikesed (näiteks jagunenud mitmeteks uuteks kombinatsioonideks). Samamoodi oleks vendade ja õdede ühised genoomisegmendid väga pikad, moodustades peaaegu veerandi kromosoomi pikkusest
Kasutades seda meetodit leidsid teadlased, et lõunaslaavlastel on sarnane arv genoomisegmente kui ida- ja lääneslaavlastel, nagu ka oma mitteslaavlastest naabritel. Taas näitab see, et slaavi keelte leviku põhimehhanism oli pigem kultuuriline segunemine kui põlisrahvaste füüsiline välja vahetamine.
Mida arvata Euroopa „slaavistumisest“?
Üks artikli põhiautoritest, Alena Kushniarevich Eesti biokeskusest, võttis uuringu tulemused kokku: “Me ei leidnud tugevat geneetilist signaali kaasaja slaavi keelt kõnelejate genoomides, mis toetaks slaavlaste massilist liikumist Balkani poolsaare suunas aastatel 700-800 pKr. Tundub, et slaavi keelte leviku põhimehhanism oli pigem kultuuriline nihe kui slaavlaste põlisrahvaste füüsiline välja vahetamine. Teisalt ei ole ajalooliste rännete geneetiliste jälgede kindlaks tegemine Kesk- ja Ida-Euroopas – mis on pigem homogeenne ja tihedalt asutatud piirkond – lihtne ülesanne.“
Lisaks kaldume me eeldama, et inimesed, kel on sama või sarnane keel, jagavad ka ühist kultuuri; samas näitavad mõningad arheoloogilised uuringud, et materiaalne kultuur erinevate slaavi keelt kõnelevate hõimude seas erines märkimisväärselt.
Kui mõelda Euroopa „slaavistumisele“, siis on selge, et me räägime ulatuslikust keelelisest muutusest ning mitte reaalsest geneetilisest muutusest. Kui tugev kultuuriline muutus kaasnes keele massilise muutusega ja kuivõrd sarnane see oli, jääb siiski suuresti ebaselgeks väheste arheoloogiliste ja ajalooliste tõendite tõttu.
Artikkel ilmus Tartu ülikooli ajaveebis “What Is the Origin of the Slavs?”.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool