Lahkhelisid tekitanud skelett kuulutati indiaanlaste lähisugulaseks
Üheks Põhja-Ameerika kõige vastuolulisemaks arheoloogiliseks leitud peetava Kennewicki mehe säilmetest eraldatud DNA analüüs viitab, et mandril tuhandete aastate eest elanud nüüdisinimene on indiaanlaste lähisugulane. Tulemused ähvardavad uuesti lõkkele puhuda aastaid kestnud tüli teadlaste ja hõimuesindajate vahel.
Kennewicki mehe säilmed avastati 1996. aastal pooljuhuslikult Washingtoni osariigis Columbia jõe kaldal matkanud teismeliste poolt. Kui järgneva ekspertiisi käigus selgus, et hiljuti oma lõpu leidnud inimese säilmete asemel on tegu arheoloogilise leiuga, otsustasid kohalikud hõimud riigimaalt leitud skeletti repatrieerumise seaduse alusel endale nõutada, et see korralikult maha matta.
USA armee insenerikorpus oli nõus juba palvet täitma, kuid kava suhtes tõstsid protesti mitmed arheoloogid ja antropoloogid. Juhtum jõudis kohtusse. Aastal 2004 järeldas apellatsioonikohus teadlaste analüüsidele toetudes, et Kennewicki mees ei meenuta vähemalt anatoomiliselt tänapäeva põlisameeriklasi. Kolju sarnanes rohkem Jaapanis elavale ainu rahvakillule ja morioridena tuntud polüneeslastele. Nii puudus ka tänapäeval piirkonnas elavatel hõimudel säilmetele seaduslik õigus.
Iroonilisena paistab aga nüüd, et otsuse toel võimalikuks saanud analüüside tulemuste kohaselt sarnaneb mehe pärilikkusaine põlisameeriklastele rohkem kui näiteks eurooplastele, polüneeslastele ja jaapanlastele. Samas ei õnnestunud Eske Willerslevi töörühmal päris täpselt kindlaks määrata, millise hõimu esivanemate hulka Kennewicki mees kuulub. Oma pärilikkusainet soostus uurimiseks loovutama vaid üks Kennewicki meest oma kaugeks esiisaks pidav hõim.
Willerslev peab DNA analüüsi järel võimalikuks kahte hüpoteesi. Esimese kohaselt põlvnevad Kennewicki mees ja tänapäeva Colville'i inimesed ühisest esivanemast, kes elas umbes 700 aastat enne Kennewicki mehe sündi. Alternatiivselt on viimane nende otsene esivanem, kuid järgnevad ühiste järeltulijatega päädinud kontaktid teiste hõimude ja rahvastega on viinud piirkonna varasematele elanikele ebatüüpiliste geenialleelide sissevooluni.
Samuti järeldab töörühm tulemuste põhjal, et inimeste põlvnemise uurimisel ei saa lähtuda vaid inimsäilmete välistest tunnustest. Samal ajal jääb aga ebaselgeks, kuidas mõjutab see Kennewicki mehe enda edasist saatust. Kuigi hõimuesindajad on otsust tervitanud ja loodavad, et säilmed tagastatakse neile selle alusel peagi, leiab repatrieerumise seadusest punkti, mille kohaselt tuleb tõestada nede otsest seost tänapäeval elava konkreetse hõimuga.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa