Merepõhjast on näha, kuidas supernoova plahvatab
Kuidas õppida paremini tundma supernoovasid.- maailmaruumis toimuvaid võimsaid täheplahvatusi, mis võiksid mõneks hetkeks lahvatada eredamaks kui terve galaktika.tähed ühtekokku. Üks võimalus on sukelduda tüünesse meresügavusse ja uurida hoolega sealseid põhjasetteid.
Tundub kummaline, aga just nõnda on rühm austraalia, austria, saksa ja iisraeli teadlasi teinud ja väidab nüüd ajakirjas Nature Communications, et meie teooriat selle kohta, mis supernoova plahvatustes toimub, tuleb veidi kohendada.
Kui täht plahvatab supernoovana, siis tekib selles sel hetkel palju niisuguseid aatomeid, mida seal varem ei olnud. Tekib näiteks raua, kaaliumi, hõbeda ja kulla, aga ka raskemate radioaktiivsete elementide nagu uraani ja plutooniumi aatomeid. Plahvatus pillutab need aatomid ilmaruumi laiali. Neist mõned jõuavad ajapikku ka Maale ja settivad siis muu hulgas ka mere põhja.
Et galaktikas ikka mõni supernoovaplahvatus toimub, siis võib arvata, et tähtedevahelises ruumis on nende aatomite hulk üldiselt enam-vähem püsiv ja enam-vähem püsivas tempos jõuab neid ka Maale ja settib merre.
Teadlased eesotsas Anthon Wallneriga Canberrast Austraalia rahvusülikoolist on nüüd otsinud raskemaid supernoovalist päritolu elemente umbes kümne sentimeetri paksusest kihist.viimase 25 miljoni aasta jooksul settinud kosmilisest tolmust ja avastanud, et mõningaid elemente on seal vähem, kui nad eeldasid. Näiteks plutooniumi isotoopi Pu-244 on eeldatust umbes sada korda vähem. See näitab, et vähemalt viimasel ajal pole seda meile kosmosest kuigi palju saabunud ja on seega üsna usutav, et seda on ka supernoovades tekkinud arvatust vähem.
Sealt siis tegidki Wallner ja kolleegid järelduse, et võibolla on meie ettekujutus supernoovadest olnud mõnes mõttes pisut ekslik ehk täpsemalt öeldes, supernoovadest tuleb arvatust harvemini ette tuumasünteesi nn r-protsessi ehk seda füüsikanähtust, mille käigus tekib plutooniumi.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: Nature Communications