Vähile iseloomulikke mutatsioone leidub ka näiliselt tervetes rakkudes
Väliselt tervete naharakkude pärilikkusaine järjestamisel leiti, et ruutsentimeetrilt püsivalt katmata nahalt võib leida enam kui sada laialt levinud nahavähi vormiga seostatavat geenimutatsiooni.
Suurbritannias asuva Wellcome Trusti Sangeri instituudi teadlased võtsid uurimuses vaatluse alla 234 nahaliistakut. Tükikesed hangiti 55-73 aasta vanuse patsiendilt plastilise operatsiooni käigus, mille käigus eemaldati nende silmalault nende nägemist takistanud liignahka.
Kuigi mitte ükski patsient ei põdenud vähki, näitas 74 eelnevalt vähiriskiga seostatud geeni üksikasjalik analüüs, et neis leidub mitmeid mutatsioone, mis vähki haigestumise riski tavaliselt kergitavad. Iñigo Martincorena leidis lisaks kolleegidega, et enamik kloonidena tuntud identse pärilikkusainega rakukobaratest olid tavapärasest kaks korda suuremad.
Töörühma hinnangul on registreeritud mutatsioonide näol siiski tegu vaid paari esimese sammuga vähi tekkimise suunas. Geenimuutused võimaldasid küll rakkudel juba mõningal määral naaberrakke kasvukiiruse poolest edestada, kuid need ei andnud neile otsustavat eelist. Töörühm nendib, et ei tea hetkel, mitu mutatsiooni nende klassikalisteks kasvajarakkudeks arenemine veel nõudnud oleks.
Kokkuvõtlikult tuvastas töörühm uuritud geenides 3760 erinevat mutatsiooni. Ühel ruutsentimeetril sageli päikest nägeva nahalapi rakkudes leidus keskmiselt 140 geenimuutust, mis andis neile võrreldes normaalsete rakkudega teatava kasvueelise, luues vähi kujunemiseks sobilikumad eeldused.
Pensioniealiste naharakke uurides võiks tulemuste kohaselt näha vähiriski kergitavaid mutatsioone keskmiselt igas neljandas rakus. Geenimuutustest lähtuv koormus ületab seega isegi tihti isegi tüüpiliste vähirakkude poolt kogetavat.
Töörühm märgib, et nahavähiga seostatavate mutatsioonide koguarv sõltub otseselt UV-kiirguse käes veedetud ajast. Riski vähendamiseks tuleks seeläbi juba noorena mõelda, kuidas end keskpäeva lõõmava päikese eest kaitsta. Järgmise sammuna kavatseb Martincorena kolleegidega võrrelda elu jooksul UV-kiirguse käes suhteliselt vähe ja palju kokku puutunud inimeste pärilikkusaines leiduvate geenimuutuste hulka, et selle mõju täpsemalt määratleda.
Uurimus ilmus ajakirjas Science.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa