Tarkus on ka südameasi
Kõige suurem tarkus on südametarkus. Värskest teadusuuringust tuleb ilmsiks, et need inimesed, kelle südamerütm teistest rohkem varieerub, teevad teatud asjades targemaid otsuseid.
Uuringu tegi rühm Kanada ja Austraalia teadlasi eesotsas Igor Grossmanniga Kanadast Waterloo ülikoolist. Targemaid otsustusi defineerisid nad kui neid, mis rajanevad inimese võimel tajuda oma teadmise piiratust, olla tundlik konteksti ja selle muutumise suhtes, tunnustada teiste seisukohti ja püüelda vastakate seisukohtade lepitamise poole.
Oma uuringus õnnestus neil näidata, et selliste otsustuste tegijatel on omavahel ühisjooni ka südamefüsioloogias. Eelkõige ilmnesid need ühisjooned pulsisageduse muutlikkuses madala füüsilise aktiivsuse aegadel. Inimese pulsisagedus kõigub ikka pisut siia-sinna, ka siis kui inimene istub paigal.
Grossmanni ja kolleegide katsetes selgus, et muutlikuma pulsisagedusega inimesed lahendasid püsivama pulsisagedusega inimestest targemini seesuguseid mõtteülesandeid, kus tuli otsustada õigete käitumisvalikute üle keerukates sotsiaalsetes olukordades.
Kuid otsustuste paremus ilmnes ainult siis, kui katseisikule antud ülesandes kirjeldatud keerukas olukord ei olnud seotud tema endaga. Niipea kui ülesandes kirjeldatud olukord katseisikut ennast puudutas, ei olnud erisuguse pulsisagedusvariatsiooniga isikute otsustustarkuse vahel enam vahet.
Grossmann ja kolleegid ei paku ajakirjas Frontiers of Behavioral Neuroscience nähtusele kindlat seletust. Pole isegi selge, kumba pidi tarkusvõimekuse ja pulsisageduse varieeruvuse vaheline mõjustus võiks toimida või kas neil kahel omadusel võiks olla hoopis mõni ühine juurpõhjus.
Igal juhul tuleb siin aga taas tunnistada vana tõde, et paljudel asjadel siin maailmas on paljude teiste asjadega siin maailmas seesuguseid seoseid, mida teadlastel annab veel pikka aega avastada, ikka selleks, et meie maailmamõistmist sedamööda parandada ja loodetavasti meil kõigil ka üha targemaid otsustusi teha võimaldada.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa