“Sitsikleidi”-territooriumihüüuga kehtestab rasvatihane omanikuõigusi juba jaanuaris

Rasvatihase pojad pesas. (Foto: Erakogu)
22.01.2016 10:07
Rubriik: Loodus

Viisijuppi “Sitsi-kleit, sitsi-kleit” armastav tänavune aasta lind rasvatihane on üle maailma enim uuritud linnuliik. Eestis juba ligi pool sajandit kestnud uuringuid ja põnevaimaid tulemusi tutvustab selle nädala intervjuusarjas Tartu ülikooli loomaökoloogia professor Raivo Mänd.

Maailma üks kõige pikaajalisemaid järjepidevaid rasvatihaseuurimusi algas 1930. aastal Wytham Woodis Inglismaal Oxfordi ülikoolis ja see kestab siiani. Millised on selle uuringu olulisimad uued teadmised? Millist koostööd on sealse uurimisrühmaga teinud Eesti teadlased?

Kõik tugevad uurimisrühmad maailmas tegelevad üldiselt üsna samade asjadega – nendega, mis on parajasti uued ja aktuaalsed ning paiknevad teaduse eesliinil. Seetõttu on nende ja meie suundadel hulk kattuvusi.

Tasub ehk mainida, et Oxfordi linnuteadlased on hakanud viimasel ajal kasutama tõepoolest üha tulemuslikumalt ära oma silmatorkavat eelist – ülipikki andmeridasid. Nad saavad nende abil täpsemini modelleerida ja ennustada looduslikes populatsioonides toimuvaid protsesse ning nende põhjusi, üks kontekste on näiteks kliimamuutus.

Ka meil on olnud oxfordlastega vastastikku viljastavaid kokkupuuteid. Rääkimata sellest, et meil on olnud neilt küllalt palju õppida, võin uhkustundega öelda, et just meie kaltsiumiuuringud andsid neile tõuke teha sarnane uuring ka Wytham Woodis. Vähe sellest, minu pikemaajaline viibimine Oxfordis ja jutuajamised sealse teadlase Andrew Gosleriga viisid selleni, et Gosler sõnastas täiesti uue, samuti kaltsiumidefitsiidiga seotud hüpoteesi lindude munakoore mustri funktsiooni kohta. Meil siin jällegi oli hea võimalus seda hüpoteesi Pärnumaa rasvatihasepopulatsiooni peal katseliselt kontrollida. Lisaksin veel, et Oxfordi teadlane Ben Sheldon on käinud Tartus oponeerimas üht meie uurija doktoritööd.Rasvatihase munad peopesal - siia kurna munetakse veel juurde. (Foto: Erakogu)

Koolis tutvustatakse rasvatihast kui veendunud paigalindu, kes püsib ikka ja alati Eesti aedades, samal ajal kui ülejäänud laululinnud põrutavad Egiptimaale. Samas räägitakse, et Paruse tihasesuguvõsa kõige rännulembelisemad rasvatihased käivad talviti isegi Prantsusmaal Eiffeli torni vaatamas. Kuidas asi tegelikult on? Miks on metsas lennuvõimeliseks kasvanud tihased rännuhimulisemad kui nende linnas elavad liigikaaslased?

Tegelikult pole sugugi võimatu, et mõnel meil sündinud tihasepoisil või -tüdrukul ongi Eiffeli torn ära nähtud, sest kõige kaugem Eestis rõngastatud rasvatihase taasleid on teada Lyoni lähedalt, mis on siit vaadates Pariisiga enam-vähem ühel joonel. Taasleide on ka Belgiast ja Hollandist. Enamik Eesti rasvatihaseid-kaugrändureid jõuab siiski ainult Poola või Saksamaani.

Rasvatihane ei ole võimeline loodusmaastikus siinseid karmimaid talvesid üle elama – see liik sõltub meil ja eriti Soomes otseselt lisatoidust, mida saab hankida inimasulatest. Metsas kasvanud tihastel pole aga alati lihtne talveks asulatesse tulla, sest asulates ja nende läheduses pesitsevad tihasesalgad on seal juba ees. Sestap tasub neil kolida rohkem lõuna poole, kus elutingimused on soodsamad. Niisiis pole sellises rändemustris mingit müstikat.

Palju on räägitud rasvatihaste intelligentsusest. Näiteks olevat tihased õppinud möödunud sajandi keskel ühes Inglismaa külas avama koduuste taha pandavaid värske piima ja koore pudeleid. Komme levinud peagi üle maa ja see sundis piimatootjaid võtma kasutusele tihasekindlaid pakendeid. Väidetavalt on Eesti suurtes toiduainete logistikakeskustes tegutsevad rasvatihased õppinud oskuslikult avama kõrrejookide pakendeid – nokaga tehakse auk just sinna, kuhu inimene torkab joogikõrre. Milliseid tähelepanekuid on teadlased tihase õpioskuste kohta teinud?

See protsess, kus rasva- ja ka sinitihased hakkasid Inglismaal ja Hollandis omandama tinapaberiga kaetud piimapudelite avamise oskust, on hästi registreeritud – see algas kindlatest tekketsentritest ja levis varsti üle kogu maa. Seda peetakse üheks klassikaliseks näiteks niinimetatud kultuuritunnuste leviku kohta loomariigis.

Lühidalt: nii nagu inimese paljud käitumuslikud omadused – tavad, kombed, oskused jmt – ei pärandu edasi mitte geenide abil, vaid kultuuriliselt, näiteks õppimise ja jäljendamise teel, nii esineb kultuurilise pärandumise võime ka intelligentsematel loomadel. Muide, linnud on keskmiselt intelligentsemad kui imetajad (inimene on siin erand), kusjuures vareslased ja tihaslased kuuluvad kõige intelligentsemate hulka.

Mis puutub pudeli avamise näitesse, siis tänapäeva teadlased on leidnud, et piimapudeli või kõrrejoogi avamise oskus ei levi siiski ilmselt edasi teistelt isenditelt õppimise või nende jäljendamise teel. Tõenäolisem seletus põhineb sellel, et tihastel on juba kaasasündinud kalduvus ja oskused toitu otsides oma nokaga kõikjal urgitseda. Kui nad salgana tegutsedes kohtavad teiste isendite poolt avatud pudeleid, mõistavad nad kiiresti, kus toit peidus on – edasine tuleneb juba kaasasündinud oskusest noka abil sellele ligi pääseda. Niisiis ei levi selline “kultuur” mitte jäljendamise, vaid nii-öelda paigapõhiselt stimuleeritud iseõppimise abil.Rasvatihase munad samblast pesas on peidetud paksu karvadest pesavooderdise sisse. (Foto: Erakogu)

Millega tihased praegu tegelevad, kuidas neil läheb ja kuidas neile tänavune talv võiks meeldida?

Tihased tegelevad praegu sõna otseses mõttes ellujäämisega. Selleks on vaja lühikese talvepäeva jooksul kõht piisavalt täis saada ja pikal talveööl mitte ära külmuda. Paljudel see ei õnnestu, sest looduslik valik on halastamatu. Vana tuntud laulusalm “Kas on linnukesel muret ...” väljendab lihtsalt selle autori väheseid teadmisi loodusest.

Selge see, et talve algus meeldis rasvatihasele märksa rohkem kui praegune pakaseline ja lumerikas aeg. Tal on praegu väga raske periood. Kui esimesi “sitsikleite” võis kuulda juba enne jõule, siis nüüd pole tal sitsikleidi kandmise peale eriti mahti mõelda olnud. Siiski, mida päev edasi ja mida eredamalt hakkab päike pilvede vahelt piiluma, seda sagedamini hakkab kostma seda territooriumihüüdu, mida “sitsikleit” õigupoolest tähendab.

Tihaste pesitsusaeg algab juba mõne kuu pärast, aprilli lõpupoole, ja seni on vaja oma omanikuõigusi territooriumile aeg-ajalt üle korrata. Muidu läheb kevadel parimate kohtade pärast veel kakluseks.

Euroopas enim levinud lindu rasvatihast märkame kõige sagedamini just talvepäevadel, kui nad askeldavad neile üles pandud söögimajades. Kus ja kuidas nad tavaliselt öö veedavad?

Talveöö veedab rasvatihane mõnes puuõõnsuses, muus varjualuses või pesakastis, kus ta soputab ennast ümmarguseks sulekeraks.
Rasvatihane sätib ennast peale päikeseloojangut öömajale ja poeb oma sulgedest „magamiskotti“.

Vaata siin talvituvate rasvatihaste tüüpilist käitumist, kui nad end ööbimiseks sisse seavad (Marec Forsel): “Pool sajandit rasvatihaseuuringuid Eestis” on intervjuusari, milles TÜ loomaökoloogia professor Raivo Mänd räägib Eestis juba ligi pool sajandit kestnud rasvatihaste uuringutest ja põnevaimatest tulemustest.

Toimetas
Katre Tatrik, Tartu ülikool

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar