Teadlane: lambaid ei murra üksnes hundid
Kas hundi ja koera hübriidid on keskmisest kurjemad ning võivad ligi tikkuda ka inimesele? Kui suure osa lammastest murravad huntide asemel hoopis koerad? ERR Novaator vestles neil teemadel Tartu ülikooli zooloogia osakonna doktorandi Liivi Plumeriga.
Teie valmiv doktoritöö on pühendatud peamiselt huntidele?
Väitekirja kolm suunda on kõik seotud erinevate molekulaarsete meetoditega. Üks suund on huntide ja koerte hübridiseerumine. Kuna taolisi hübriide on meil varem leitud, siis uuringi, kui palju neid on, kui sageli see on aset leidnud ja sedagi, kas võib olla isendeid, kelle puhul on hübridiseerumine ajaloos juba varemgi toimunud. Võib olla juhtumeid, kus hübriid on saanud uuesti järglase hundi või koeraga, aga me pole suutnud seda seni tõestada.
Teine suund on üldine populatsioonigeneetiline analüüs. Seega uurin Eesti ja ka Läti ning Leedu hunte, sest Balti hundid moodustavad sisuliselt ühe suure populatsiooni. Soovin teada, kuidas meie populatsioonil läheb ja kuna analoogseid uuringuid on tehtud ka mujal Euroopas, siis oleks hea võrrelda tulemusi teiste regioonidega.
Kolmas suund on praktilisem – nimelt võivad hundid lambakarjas käies põhjustada lambakasvatajatele peavalu. Vähem räägitakse, et ka koerad võivad lambaid murda. Uuringi molekulaarseid meetodeid kasutades, kui sageli seda juhtub. Selleks võetakse murtud lambalt hammustuse piirkonnast proovid ja meie teeme kindlaks, kas sülg kuulub hundile või koerale.
Millises seisus on praegu Eesti huntide populatsioon?
Geneetilises plaanis ei saa ma praeguse seisukorra kohta midagi öelda, kuna tegelen varasematel jahihooaegadel kütitud huntidelt kogutud koeproovidega. Üldjoontes paistab, et meie hundid on geneetilisel tasandil küllaltki mitmekesised.
Meie huntide geneetilise baasi põhjal ilmneb, et siin on eri taustaga loomi?
Tegime populatsioonigeneetilise analüüsi, et uurida, mil määral meie hundid eristuvad. Selgus, et nõrgalt eristuvad kaks gruppi – üks elab rohkem lääne pool ja saartel ning teine Kesk-Eestis ja lõunas. Maris Hindrikson meie töörühmast tegi analoogse analüüsi umbes kümme aastat tagasi kogutud proovidega ja leidis Eesti ja Läti peale kokku neli geneetilist gruppi.
Võrdlesime tulemusi ja selgus, et need grupid ei kattu ning ruumilises plaanis on nad muutunud. Paistab, et selline gruppideks jaotumine on hästi dünaamiline. See pole ka üllatus, sest küttimissurve on suur ja hundid on väga liikuvad loomad. Võib öelda, et uuritud väikesel perioodil oli meil arvatavasti kaks gruppi, aga seda, mis on tänaseks saanud, me ei tea.
Milline on Eesti huntide ruumiline jaotus?
Mandri-Eestis elavad hundid hajusalt kogu riigis, arvukus on läinud väga madalaks Ida-Virumaal. Hunt eelistab suuri metsaalasid ja inimtühje piirkondi. Viimasel viiel aastal on tekkinud asurkond nii Hiiu- kui ka Saaremaal. Seitse aastat tagasi seal hunte polnud või elasid seal üksikisendid, kes järglasi ei saanud.
2010 ja 2011 aastate paksu lume ja jääkattega talved tõid hundid saartele tagasi. Kuna saared taasasustati üsna värskelt, siis tahtsime teada, kuidas huntidel seal geneetilises plaanis läheb. Selgus, et läheb hästi ja saarte hundid on geneetiliselt piisavalt mitmekesised, et seal vabalt edasi elada.
Kui aga vaadata jaotust Eestis, siis sobiliku elupaiga korral on hunt väga kohanemisvõimelise loomana enamasti ka esindatud. Ehkki üleval on olnud seakatku teema, siis hoolimata metssigade arvukuse langusest hunt nälga ei jää. Ta leiab alternatiivseid saakloomi, näiteks kitsi, põtru või väiksemaid imetajaid.
Samamoodi on huntidel järelkasvuga, olenevalt aastast ja toidubaasist võib ka järglaste arv olla üle keskmise nelja kutsika ja ka sigivate paaride arv tõusta. Kui mõnel aastal langeb hundi arvukus kas küttimise tõttu või muudel põhjustel väga madalale, siis on lootust, et kolme-nelja aasta pärast asurkond tasapisi jälle taastub. Hunt on selles mõttes visa loom.
Milliseid ohte kätkeb huntide ja koerte hübridiseerumine ning kui tihti seda ette tuleb?
Hübridiseerumise esinemise sagedust ei oska öelda, ehkki on teada, et seda on toimunud. Kinnitatud juhtumeid on Läänemaalt ning Valga- ja Võrumaalt. Hundi vaatepunktist on hübridiseerumine erandjuhus, sest hundid on partneri suhtes väga valivad, vaid üksikud isendid nö lepivad koeraga.
Aga jutt, et hübriidid on hästi kurjad ja tikuvad inimese ligi, kuulub veidi muistendite valda. Seda ei maksa karta.
Põhiline oht siin on hundipopulatsioonile endale, sest hübriidid on teistmoodi kui nö puhtad hundid. See ei pruugi välimusest välja tulla, aga geenidele mõeldes on ta pooleldi koer. Keegi ei oska öelda, mida koerte geenide viimine hundi populatsiooni võib pikas perspektiivis kaasa tuua.
Kui hundi arvukus oleks väga madal ja populatsioon isoleeritud, siis võiks see meie asurkonda ohustada, sest nö puhtaid hunte jääb aina vähemaks ja tekivad segunenud isendid. Probleemid võivad olla selles, et sagenevad haigused ja me ei oska ennustada, millised koerte omadused huntidele kaasa tulevad.
Enamasti on hübridiseerumine ühesuunaline, järglasi saavad omavahel emane hunt ja isane koer. Kutsikad jäävad emahundi kasvatada ja tema annab edasi ka hundilikud kombed, kui hübriidsetel olenditel üldse õnnestub suureks kasvada. Võib juhtuda, et emahunt ei toida hübriidkutsikaid ära ja sügiseks ei jäägi järeltulijaid. Kui sellised kutsikad aga suudavad talve üle elada, siis saavad nad emalt hundi käitumismustrid. Seega pole vaja karta, et nad tuleksid õue peale koera toidukaussi noolima.
Teie tööst ilmneb, et lambaid ei murra Eestis üksnes hundid. Kui tihti võib seda koerte süüks panna?
Uurisime enam kui 140 murtud lamba juhtumit ja neist umbes 15 protsenti olid koerte murtud. Tegime selle kindlaks DNA andmete põhjal. Põhjuseid võib olla aga mitmeid. Koertel on kohati siiski säilinud jahiinstinkt ja lamba murdmisel võib olla tegu hulkuva koera või lambapidaja enda koeraga, kel selline tuju peale tuleb.
Seni pole seda valdkonda väga uuritud ja sellest ka räägitud. Riigi poolt makstakse kompensatsiooni siis, kui karjalooma murrab suurkiskja nagu hunt, karu või ilves. Kui aga murdjaks on koer, siis seda ei hüvitata. Enamasti inimesed lihtsalt ei teadvusta, et ka koer võib olla süüdlane.
Mida lambapidajad võiksid siinkohal silmas pidada?
Esiteks tuleb oma lambaid hoolikalt valvata, mis tähendab, et nende ümber peaks olema korralik aed. See võiks olla vähemalt poolteist kuni kaks meetrit kõrge, et hundid või muud metsloomad sealt üle ei saaks ja mõnes traadis võiks olla sees ka elekter. Siis on kindel, et ükski murdja karja ei pääse. Teine, vanal ajal harrastatud viis on lammaste ööseks lauta ajamine. Täna seda tihti ei tehta, samas enamik murdmisi toimubki öösel.
Kolmas variant on karjakoerte kasutamine. Seda kasutatakse palju näiteks Kesk-Euroopas, meil aga vähem. On näidatud, et pidevalt koos lammastega liikuvad karjakoerad on väga efektiivsed kiskjate eemalhoidmisel. Kui koerad kasvavad väikesest peale koos lammastega tekib neil lammaste suhtes kaitseinstinkt ja nad ei murra lambaid. Seega on väga efektiivsed leevendusmeetmed olemas, aga enamasti jääb nende rakendamine inimeste jaksu ja raha taha.