Maie Kiisel: miks on ökoloogilist jalajälge nii keeruline vähendada? (1)

Ökoloogilise jalajälje paradoks. (Foto: Guilherme Cecílio/ Flickr Creative Commons)
20.09.2016 8:45
Rubriik: Loodus

Minu huvi ühiskonna vastu kasvas välja huvist keskkonna vastu. Olin keskkonnaaktivist ja olen palju uurinud ka keskkonnaliikumisi Eestis, keskkonna kujutamist meedias, tarbimist, ökoinnovatsiooni ja ka seda, kuidas panna inimesi ökoloogiliselt ja säästlikult käituma.

Sellejuures on mind jäänud kummitama mõned vastamata küsimused. Kuidas on võimalik, et pärast aastakümneid kestnud teavitustööd ja läbi aegade kõrgeimat keskkonnateadlikkust globaalne ökoloogiline jalajälg ikka veel suureneb? Mis tingib inimese tegevuses ja ühiskondliku elamise viisis globaalse ökoloogilise jalajälje tekkimise ja miks on seda nii keeruline vähendada?


Klõpsa fotol ja arvuta, kui suur on sinu ökoloogiline jalajälg. (Foto: Institut Escola Les Vinyes/ Flickr Creative Commons)

Säästva arengu alustalaks peetakse inimeste teadmisi oma tegude keskkonnamõjust. Teadmised panevat neid keskkonda väärtustama, keskkonna väärtustamine viivat omakorda keskkonda säästvate tegudeni. Viimased jällegi ökoloogilise jalajälje vähenemiseni – sammukese lähemale planeedi päästmisele.

Viimasel ajal on aga mitmed teadlased näidanud, et teadmistel ja väärtustel on keskkonnasäästliku käitumise edendamisel väga väike roll. Inimese haaratus igapäevaelu praktilisse korraldusse on palju olulisem käitumise tingija kui inimese teadlik soov keskkonda säästa.

Tõepoolest, endise keskkonnaaktivistina võivad mul olla kõrged keskkonnaalased nõudmised iseenda valikute suhtes, ent paratamatuseks jääb, et sõidan lennukiga keskkonnakonverentsile, kus pakutakse jutustusi ökoloogilisest jalajäljest selle enda ohtras garneeringus. Ma ei näe võimalust, et mu keskkonnaalased teadmised ja väärtused saaksid kuidagi aidata mul teadlasmobiilsusega kaasnevat keskkonnamõju vältida. Ma vastandun sellistele lähenemistele, mis loodavad ökoloogilist säästu saavutada inimeste ümberkasvatamise toel. Olen kriitiline vaatekohtade suhtes, mille järgi inimeste teadlikkuse tõstmine ja väärtuste kujundamine peaksid viima keskkonnasäästlike tegudeni.

Inimene ei ole ratsionaalne, ega ka emotsionaalne, vaid ta on võrdlemisi rutiinne tegutseja, kes mõtestab oma tegevust võrdlemisi vähe. Inimene üldjuhul lepib sellega, kui talle antakse ette eskalaator, metroo või kui ta ei mahu kesklinna elama ja peab autoga tööle sõitma. Ta ei saa ka palju teha selles, et lapsel peab kooli minnes olema näiteks arvuti.

See, kui targad me ise ökoloogias oleme, ei pruugi meil aidata maailma ega enda käitumist muuta. Pigem võib ökoloogiline teadlikkus põhjustada frustratsiooni, sest me ei suuda vältida ressursikasutust, mida ühiskondlik elamine eeldab.

On teatud tegevused, mille oleme kokkuleppeliselt ristinud keskkonnakasutusega seotuks. Teame, et on olemas keskkonnavaenulikud tegevused – prügi metsa alla viimine, auto järves pesemine jne. Ja siis on tegevused, mis on keskkonnale head – jäätmete sorteerimine, ökotoodete ostmine, „Teeme Ära!“ kampaanias osalemine jne.

Selle vahepeal on aga terve hulk tegevusi, mille keskkonnamõju me üldse ei näe ega mõtesta, aga mis tegelikult kasutavad ka keskkonda. Me hingame ja toodame süsihappegaasi, panustades kliimamuutustesse. Meil on laua peal arvuti, mille tootmiseks on kulunud ressursse ja mis kasutab pidevalt elektrit. Me ei ole harjunud neid kulusid pidama keskkonnategevustega seotuks. Kui eeldame, et inimeste teadmisi kasvatades suudame neid panna keskkonnasäästlikult käituma, teeme mõttevea. On nii palju keskkonda kasutavaid tegevusi, mida inimene lihtsalt ei teadvusta ja ei hakkagi teadvustama. Oma tegevusi selliselt analüüsida-kritiseerida oleks väga töömahukas ja keeruline ning see hakkaks lõpuks päris elu takistama.

Ökojalajälje alasest kirjandusest paistab, et kõige suurema mõju meie ökoloogilise jalajälje suurenemisse on andnud energiakasutus. See on selline salakaval tegur, mis poeb meie igapäevaellu ilma, et me seda tähelegi paneksime. Seal on meie peidetud teekonnad – näiteks laste lasteaeda viimiseks. Seal on põllumajandus, mis nõuab väga palju kütust, et traktorid ja masinad sõita saaksid, samuti on seal toidu töötlemine, transport, majade kütmine, elektrooniliste vidinate kasutamine jm.

Aga ressursid lähevad käiku ikkagi inimtegevuses. Näiteks kütus ei hakka end ise kasutama, vaid selle taga on siiski kindlad sotsiaalsed põhjused. Sotsioloogina saan neid põhjuseid otsida, sealhulgas seda, kas niinimetatud ökoteadlikkus aitaks nende põhjuste vastu välja astuda, keskkonnakasutust vähendada.

Ökoloogiline jalajälg inimese kohta 2007. aastal. (Foto: Wikimedia Commons/Jolly Janner)

Vastamaks küsimusele, kas keskkonnateadlikkus ka tegelikult viib väiksema ökoloogilise jalajäljeni, viisin läbi üsna lihtsakoelise analüüsi. Vaatlesin oma instituudi esindusliku Eesti küsitlusuuringu “Mina. Maailm. Meedia” andmeid inimeste kohta, kes püüavad oma ökoloogilist jalajälge vähendada (ja ilmselt seda mingil määral teevadki). Analüüsisin näitajaid, mis aitavad hoomata vastajate ökoloogilist jalajälge.

Inimeste arvamused selle kohta, mida pidada ökoloogiliseks elustiiliks erinevad niivõrd, et põhjustavad seltskonnas jutuks tulles jäika vastasseisu, isiklikke solvumisi või isegi käsikähmlusi. Sestap seletan lahti, kes olid need inimesed, kelle mina oma analüüsis “keskkonnasäästjateks” ristisin. Nendeks olid vastajaid, kelle vastustes peegeldus püüd järgida harjumusi, mida tavatsetakse üldjuhul pidada keskkonnasäästlikeks: jäätmeliikide eraldikogumise harjumused, mahetoodete või ökokaupade tarbimine, püüded vähendada tarbimist, pakendite kasutust, autosõitu ja elektritarbimist, elustiili ja kodu ökoloogilistest põhimõtetest lähtuv kujundamine, kampaaniates kaasalöömine (Teeme Ära!), mööbli, esemete ja riiete taaskasutus.

Järgnevalt toon välja mõned näited, kus kõrvutan oma elustiilis enda hinnangul väga aktiivselt keskkonnasäästuga arvestavat vastajate gruppi (edaspidi: säästjad) ja keskkonna suhtes enda hinnangul käitumise poolest täiesti ükskõikset vastajate gruppi (edaspidi: mittesäästjad).

Mobiilsus ökoloogilise jalajälje põhjustajana

Mobiilsus on üks ökoloogilise jalajälje põhjustajatest, sinna hulka kuulub ka reisimine. Küsisime vastajatelt kahekümne ühe erineva reisisihtkoha külastamise kohta ning selgus, et kuigi keskkonnasäästlike harjumustega inimesed võivad püüda ka reisimist vähendada, reisivad nad sagedamini ja kaugemale kui need, kelle eluviisist keskkonnasäästlikke harrastusi ei leia.

Kui ennast säästjaks pidavate inimeste seas pole viimase viie aasta jooksul välisriikidesse reisinud 16 protsenti, siis ennast mittesäästjateks pidavate seas 37 protsenti vastanutest. Seega reisimisest tulenev ökoloogiline jalajälg on säästjate kahjuks.

Oluline on ka see, mida inimesed reisidel teevad. Kas nad jätkavad oma tavapärast elustiili või suureneb kodust eemal olles nende teenuste ja kaupade tarbimine?

Tuli välja, et enda sõnul keskkonnasäästu harrastavad inimesed käivad sagedamini välismaal puhkamas, kultuurisündmustest osa võtmas, aga ka komandeeringutes ning enesetäiendamisega seotud reisidel kui mittesäästjad. Sihtkohtadest käib säästja sagedamini Lääne-Euroopa kõrge elatustasemega riikides, milles elamisel ja liikumisel kipub ökoloogiline jalajälg tavaliselt suurem olema. Ka kaugemaid sihtkohti (suurem keskkonnamõju) nagu Jaapan, Austraalia, Aafrika ja USA, Kanada, külastavad samuti aktiivsemalt just säästjad.

Ka Eestisisene liikumine on oluline jalajälje kujundaja. Kui linnas elav säästliku eluviisi harrastaja liikleb autoga argipäeviti linnatänavail ja nädalavahetusel võtab ette teekonna maakoju, siis maakohas elav pere võib töö tõttu igapäevaselt pendeldada maakonnakeskuses asuva töökoha vahet. Ometi näitab Eesti kuueteistkümne eri piirkonna külastamise sageduse analüüs, et vahe aktiivsete säästjate ja mittesäästjate keskkonnajalajälje vahel on sisuliselt kahekordne just viimaste kasuks.

Eestis külastatud kohad on säästjate seas palju mitmekesisemad. Ilmselt külastavad säästva eluviisi harrastajad sagedamini maakodusid, ääremaadel toimuvaid festivale, puhkekodusid, aga ka sõpru-sugulasi.

Küsisime ka, mitu autot on vastaja peres. Kui mittesäästjatest elab umbes 45 protsenti peres, milles puudub auto, siis säästjaist elab autota peredes umbes 23 protsenti vastanuist. Säästjatel on ka palju sagedamini mitu autot pere kohta.

Toit, tarbekaubad, teenused, tehnoloogia

Säästja on eneseteadlikum tarbija. Näiteks ei ole ta mittesäästjaga kõrvutades nii aldis ostma suvalist kosmeetikat. See peab olema kindla firma oma. Säästja pole ka nii hinnatundlik, lähtudes ostmisel rohkem sobivusest kui hinnast. Ta kaalub oste põhjalikumalt, ei osta niisama esimest ettejuhtuvat asja. Otsib ja kaalub. Konsulteerib sõprade ja asjatundjatega. See võib tähendada ka kvaliteetsemate toodete tarbimist, mille ökoloogiline jalajälg võib olla väiksem läbi parema vastupidavuse.

Säästja on ka teadlik kodu sisustaja, järgides rohkem kindlat stiili ning sisekujundaja nõuandeid. Ka oma välimuse suhtes pole ta ükskõikne: säästja on kaks korda altim kasutamaks võimalusi keha vormimiseks, näiteks spordiklubisid, kehateenuseid.

Paraku on inimene, kes ei hooli sellest, mismoodi ta riides käib, välja näeb või mis ajastust pärineb tema kodu sisustus kindlasti väiksema ökoloogilise jalajäljega kui see, kes püüab ajaga kaasas käia ja ennast ja end ümbritsevat pidevalt tuunida.

Säästjad on jõukamad kui mittesäästjad. Mittesäästjad oskavad tulla toime vähemaga.

Sama kehtib ka meediakasutuse ja kinnisvara omamise osas

Soov olla ilmaasjadega kursis eeldab mitmekülgset meediakasutust, mis omakorda toob kaasa suurema ökoloogilise jalajälje.

Näiteks nägime analüüsis, et kui säästjatest ostab raamatuid sageli või regulaarselt 17 protsenti, siis mittesäästjatest vaid 1 protsent. Samas ei osta raamatuid praktiliselt üldse 13 protsenti säästjatest ja 61 protsenti mittesäästjatest. Säästja pole loobunud ka arhailisest harjumusest lugeda paberile trükitud ajalehte ja kasutavad nii ka lehetootmise ressursse topelt – loevad teistest rohkem nii paberil kui elektroonilisi ajalehti. Vaid 4 protsenti säästjaist ei loe üldse ajalehti, mittesäästjate seas on see viiendik ehk 20 protsenti.

Samas peetakse paberile trükitud ajalehtede ja raamatute lugemist endiselt raiskavamaks kui elektrooniliste alternatiivide eelistamist. Kuid ka tehnoloogiliste seadmete tootmisega kaasneb suur surve metallide kaevandamiseks (maa muust kasutusest väljalülitamine, töötlemise energiakulu).

Küsitlustulemustest selgus ka, et [See ei tulnud küsitlusest välja, oli pigem loogiline järeldus, et korteris pole spordisaal ja saun jms nii loogiline lisand] kui säästjate peredes on keskmiselt poolteist kinnisvara objekti, siis mittesäästjatel üks. Säästjad elavad mittesäästjatega võrreldes kolm korda sagedamini ressursikulukamas eramajas. Säästvamas eluasemes, korteris, elamine on sagedasem mittesäästjate seas.

Kaasaegse säästva elustiili harrastajate ökoloogiline jalajälg on suurim

Statistiline analüüs ei ütle ühe üksiku inimese kohta suurt midagi. Seega ei pea ükski säästva elustiili harrastaja end sellest analüüsist isiklikult puudutatuna tundma. Ja kahtlemata on ka küsitlusuuringul oma selged probleemid. Siiski julgen väita, et kui kuidagi saaks tõmmata piiri teadlikult säästvat eluviisi harrastavate ja seda mitteharrastavate inimeste vahele, siis säästjate ökoloogiline jalajälg oleks kokkuliidetult suurem kui mittesäästjate oma.

Erinevatele uuringutele ja graafikutele tuginedes näeme ka seda, et ökoloogiline jalajälg on suurem just nendes riikides, kus jutlustatakse kõige rohkem ökoloogilise jalajälje vähendamise vajalikkusest. Seal hulgas on rohkem arenguriike, kus on kõrgemad sissetulekud, mis on rohkem seotud teiste riikidega läbi globaalsete majandussidemete, ja kus ühiskonna elatusstandard ja põhimõtted, mille järgi elama peaks, on võrdlemisi keerulised ja omavahel põimunud.

Ka Eesti ökoloogiline jalajälg on võrdlemisi suur ja selle põhjuseks on meie põlevkivi tarbimine – samuti nähtamatu ühiskondlik struktuuriline tegur, mille ümbermuutmisesse me saame ise väga vähe panustada.

Seega joonistub välja vastuolu: selliste inimeste osakaal, kes püüavad keskkonna heaks midagi ära teha, on kõrgem just arenenud riikides, kus ka ökoloogiline jalajälg on suurem.

Kui siintoodud analüüsi tulemused täpsemaid andmeid ja paremat metoodikat kasutades kinnitust leivad, ei maksa siiski järeldada, et säästva arengu ideaalidele tuginev tegevuskompott väärtuste, teadlikkuse ja säästvama käitumise edendamiseks on täiesti kasutu olnud. Ilmselt oleks siis ühiskondlikult, tarbimiselt ja kultuuriosaluselt aktiivsete inimeste ökoloogiline jalajälg mõnevõrra suuremgi ning sotsiaalne elu vaesem hooliva ja kaasatundva enesevärvingu puudumise arvelt.

Industrialiseeruva ja moderniseeruva ühiskonna arengu käigus tekkinud ligipääs odavale energiale on muutnud võimalikuks aktiivse, mobiilse ja äreva elamise viisi, mis omakorda võimaldab otsa vaadata oma tegevuse tagajärgedele – keskkonnareostusele, vähenevatele ressurssidele ja väljasurevatele liikidele.

Analüüsist järeldan, et kaasaegse tarbimiskeskse keskkonnamure saavadki avastada eeskätt sellised inimesed, kes on haaratud vitaalsesse ja kiirustavasse eneseväljendusliku ostlemise, mitmekesise meedia tarbimise, ühiskondliku aktiivsuse, kultuuriteadlikkuse ja mobiilsuse läbipõimunud suhetesse. Inimene, kes ei seltsi teiste inimestega, ei liigu ringi, ei jälgi meediat, ei tarbi, ei saakski ju kuidagi teada ökoloogilise eluviisi võimalikkusest. Samast tuletan, et inimeste ökoloogilise jalajälje vähendamiseks on vaja mitte enam panustada teadmistele, väärtustele ja üldise rohelise mulli tootmisele, vaid otsida innovatsiooni ühiskonna struktuurses toimimises.

Maie Kiisel on Tartu ülikooli kommunikatsiooniuuringute teadur. (Foto: Erakogu)

Selle artikli on toimetanud Maie Kiiseli loengu “Miks on ökoloogilist jalajälge nii keeruline vähendada?" ja Bioneeris avaldatud postituse “Keskkonnateadlikkuse paradoks” põhjal Tartu ülikooli rahvusvahelise blogi toimetaja Kaija Pook.

Toimetas
Kaija Pook ja Katre Tatrik, Tartu ülikool

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar