Eestlased avastavad vihmametsas liblikaid
Tartu ülikooli putukateadlased võrdlevad Eesti ja Uganda ööliblikaid. Peagi teavad nad rääkida lugu sellest, kui suur on ööliblikate hulka kuuluvate vaksiklaste (Geometridae) mitmekesisus troopilises vihmametsas ning kuidas ja miks on erinevad liigid arenenud just selliseks, nagu nad on.
Vaksikuid on kõige lihtsam ära tunda röövikueas nende iseäraliku liikumisviisi järgi. Kuna neil on vaid kaks paari ebajalgu, viivad nad liikumiseks esmalt edasi esijalad ja seejärel toovad järgi tagujalad. Seda nimetatakse vaksamiseks, sest sarnaneb väljasirutatud pöidla ja keskmise sõrme abil vaksa pikkuse mõõtmisega. Sellepärast nimetab rahvasuu vaksikuid maamõõtjateks. Kui röövikutest saavad liblikad, räägitakse valmikutest. Valmikud on enamasti tagasihoidlikes toonides ja pigem öise eluviisiga.
Kuigi vaksiklased kuuluvad ööliblikate hulka, siis mõned liigid, näiteks võrk- ja võsavaksikud, armastavad ringi lennata ka päeval. Vaksiklasi on teistest ööliblikatest üsnagi lihtne eristada: maandudes sirutavad vaksiklased tiivad laiali ja suruvad vastu pinda, teised nii ei tee.
Tartu ülikooli entomoloog ehk putukateadlane Sille Holm kogus viimasel kolmel aastal üheksa kuud Musta Mandri vihmametsas vaksiklasi ja uuris nende liigiomaseid tunnuseid. Teda huvitab, mis on ühist ning erinevat parasvöötme ja troopiliste metsade liikidel. Samuti on eesmärgiks koostada vaksiklaste fülogeneesipuu – see on ühe liblikasugukonna sugupuu.
Vaksikud neile omases puhkeasendis püügilinal.
Kui Holm esimest korda Ugandasse Kibale rahvusparki vaksikuid uurima sõitis, helistas ta enne ekspeditsioonile asumist läbi kõik lennujaamad, mida ta reisil läbida tahtis. Noor teadlane veenis lennujaama töötajaid, et kaableid, akusid ja pirne oma pagasis vajab ta vaksikute valguspüügiks ning kurje kavatsusi varustuse kasutamiseks lennuki pardal tal ei ole.
“Valguspüük käib nii: panen üles võimsad lambid, mis saadavad välja UV-kiirgust, mille peale liblikad kohale lendavad. Üks lamp on kuue kuni seitsme meetri kõrgusel, teine lamp madalamal, inimese enda kõrgusel. Selle ette panen rippuma tavalise voodilina mõõtu valge lina. Ülemine lamp meelitab kaugemal olevad putukad lähemale lendama, alumine lamp sunnib neid madalamale tulema, et maandumispind leida. Kuna madalamal on lina, siis just sinna nad maanduvadki ja jäävad rõõmsalt istuma, kuna on leidnud endale nii valgusallika kui puhkamiskoha,” kõneles Holm. Miks ööliblikatele valgus meeldib, pole teada, ent on oletatud, et see võib putukate ajus orienteerumissüsteemi sassi ajada.
Valguspüük.
Kuuekümnekilose teadusvarustuse hulgas vedas Holm Eestist Uganda suurima ja vanima Makerere ülikooli vihmametsas asuvasse uurimisjaama ka vee- ja elevandikindla akukilbi. Selle ehitasid Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi insenerid, et Holm saaks troopikas röövikuid filmida. “Neid filmides näen, kui liikuvad röövikud on ja kes neid ründavad,” sõnas entomoloog. Samas tuleb noorel teadlasel tähelepanelik olla, et ta üles sätitud valguslampide ja valge linaga parasjagu rändel oleva savannielevandi karja või mõne üksiku alles jäänud metselevandi teele ei jää. “Mul ei ole seal nende eest kuskile varjuda. On oht, et nad trambivad mu surnuks,” sõnas ta. Kõige lähemalt on elevandid Holmist rahulikult mööda kõndinud mõneteistkümne meetri kauguselt.
Lisaks röövikutele uurib Holm Ugandas ka valmikute tunnuseid, sealhulgas eluiga. Selleks korjab Holm vajalikud vaksikud püügilina pealt kokku ja viib nad laborisse. “Panen nad 50-milliliitrilistesse topsikutesse, annan neile suhkruvett, panen munemispinna, ja vaatan, mitu päeva nad elavad. Keskmine eluiga on alla nädala.”
Veel uurib Holm vaksikute sigimiskäitumist. Ühe osana sellest vaatavad putukateadlased, kaua emastel munema hakkamine aega võtab. See näitab, palju neil looduses järglastele sobiva toidutaime leidmisele aega kulub. Osad emased kulutavad emased munemiskoha leidmisele pikalt aega ja valivad oma järglastele kõige parema taime. Looduses ei hakka nad munema enne, kui on sobiv taim leitud. Laboris nad seda ei leia. Nii ootavad nad seal munemisega nii kaua kui võimalik, kuni viimaks munevad olemasolevale kunstpinnale. Samas on liike, kes munevad viivitamata ja kellel on palju mune. Nemad munevad oma munad suhteliselt suvaliste taimede peale ja nende röövikud peavad olema ise väga liikuvad ja endale sobiva toidutaime leidma.
Sille Holm valguspüügil. Prillid ja sall kaitsevad liblikate silma ning ninna ja suhu lendamise eest.
Lisaks uurib Holm palju ja milliseid ressursse nad paljunemiseks kasutavad ning kui suured on nende munad. Sellist ökoloogilist infot pole keegi varem Aafrika vaksiklaste kohta kogunud ega uurinud. “Kui me alustasime, ei olnud teada isegi see, mis liigid seal on,” rääkis Holm, kuidas tal ja ta töörühmal on tulnud troopika ööliblikate uurimist alustada tühja koha pealt.
Nüüdseks on eestlased Ugandas tuvastanud juba umbes 220 liiki vihmametsa vaksiklasi, arv kasvab pidevalt. See on olnud suur töö, sest arusaama, mis liigid seal on ja kuidas neil vahet teha, pidid nad suuresti ise üles ehitama. “Meile, putukateadlastele on see väga suur rõõm, kui suudame eristada, milline liblikas millisesse liiki kuulub,” lausus Holm. Liblika liike määravad teadlased DNA, tiibade mustri ja genitaalide kuju järgi. Nüüdseks on teada, et määratud Aafrika liikide hulgas on ka Eesti liikidele lähedasi sugulasliike.
Praegu panevad Tartu Ülikooli entomoloogid esmakordselt maailmas kokku Aafrika ekvatoriaalse vihmametsa vaksiklaste sugupuud. Holm tunnistab, et loomulikult ei hõlma see kõiki olemasolevaid liike ning paljud liigid on veel leidmata, kuid see on hea algus. Eesti vaksiklastest on teadlastel olemas juba küllaltki hea ülevaade ning olemas on ka tavalisemaid liike hõlmav sugupuu.
Kui vaksiklaste fülogeneesipuud kõrvutada liikide ökoloogiliste andmetega, selgub, milline on vaksiklaste põlvnemislugu ja mis on neid kujundanud – kas omavahel on sarnasemad vaksiklased, kes on lähedaselt suguluses või need, kes elavad sarnastes tingimustes. Lühidalt: kas vaksiklaste tunnuste evolutsioonis on tähtsamad olnud geenid või keskkond. “Kui Eesti ja Aafrika vaksiklaste fülogeneesipuud on kokku pandud, saame teada, kuidas on erinevad sugulusliinid arenenud. Näeme, millise liini vaksiklased on nii Eestis kui Aafrikas ja millised on täiesti eraldiolevad liinid,” lisas Holm.
Parasvöötme ja troopiliste metsade vaksiklaste ökoloogilisi erinevusi võrdleval teemal kaitseb Holm doktoritööd juba vähem kui paari aasta pärast.
Sille Holm puhkepausil metsas koos kohalike assistentidega.