Sahara düünide alt leiti võimas paleojõgi
Sahara kõrbe lääneosa kliima oli veel 5000 aasta eest satelliidilt tehtud piltide ja Aafrika läänerannikult kogutud setteproovide alusel sedavõrd niiske, et toita suuruselt maailma 12. valgala.
Aafrika põhjaosas laiuv Sahara kõrb on tänapäeval piisavalt lai, et sinna mahuks pea terve Euroopa. Selle enamikes osades jääb aasta keskmine sademete hulk alla 20 millimeetri. Nõnda võib olla raske ette kujutada, et Sahara oli kunagi roheline ja viljakas. Ometi võib näiteks Põhja-Aafrika koobastest leida sadu jõehobusid, elevante, kaelkirjakuid, antiloope ja tarvaid kujutavaid koopajooniseid. Samale on vihjanud mitmed kliimarekonstruktsioonid ja -simulatsioonid.
Kahe aasta eest ilmunud töö kohaselt voolas toona Vahemerre vähemalt kolm tänaseks liivaluidete alla mattunud võimast jõge. Teadlased oletavad, et need võisid pakkuda inimestele kümnete tuhandete aastate eest potentsiaalset teed Aafrikast lahkumiseks. Värske uurimuse kohaselt voolas veelgi suurema vooluhulgaga jõgi veel 6000 aasta eest ka Atlandi ookeani.
Prantsuse teadlaste järeldused põhinevad 2006. aastal orbiidile saadetud Jaapani satelliidi Daichi tehtud vaatlustel. Üks tehiskaaslase pardal olevatest instrumentidest kasutab maapinnast ülesvõtete tegemiseks mikrolained, mis suudavad tungida erilise vaevata läbi peensetete, antud juhul liiva. Charlotte Skonieczny leidis kolleegidega jälgi ulatuslikust valgalast, mis oli äärmiselt tõenäoliselt ühendatud tänapäeva Mali idapiirist kaugemale ulatuva ehk enam kui 500 kilomeetri pikkuse Tamanraseti jõeoruga.
Teadlaste hinnangul täitus jõesäng viimase 245 000 aasta jooksul veega vähemalt üheksal korral ja keskmiselt iga 20 000 aastat tagant. Viimati voolas selles vesi 11-5 tuhat aastat tagasi. Tsükli taga on väikesed variatsioonid Maa pretsessioonis ja planeedi telje kaldenurga muutuses. Skonieczny ja ta kaaslaste arvutuste kohaselt paigutuks valgala oma toonase vooluhulgaga tänapäeval maailmas 12. kohale.
Eelnevalt on Tamanraseti olemasolule viidanud muu hulgas Aafrika lääneranniku setted. Merepõhja kogunenud aine meenutab pigem voolavate mageveekogudele kui ookeanile tüüpilisi setteid.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa