Liigne luti imemine takistab lapse kõne arengut
Selleks, et laps paremini rääkima õpiks, peab ta saama keelt liigutada sellal, kui ise inimkõnet kuuleb.
Kanada teadlased tegid katseid, kus panid kuuekuustele lastele luti suhu ja mängisid neile ette hindi keele d-hääliku kahte erisugust versiooni. Kuna laste emakeel oli inglise keel ja hindi keel oli neile täiesti tundmatu, siis kujutasid hindi keele erisugused d-häälikud nende jaoks midagi uut.
Tavaliselt suudavad kuuekuused lapsed neid kahte häälikuversiooni väga hästi eristada. Aga kui lutt nende keeleotsa liikumist piiras, siis sel juhul ei saanud need lapsed kuidagi selle vahetegemisega hakkama. Järelikult vist on väikestel lastel kõnekuulmise ja keeleliigutuste vahel mingi väga otsene seos.
Võibolla on nii, et kõne-elementide paremaks hoomamiseks on vaja, et lapse keel liiguks samal ajal nende elementide kohaselt. Alison Bruderer ja ta kolleegid Briti Columbia ülikoolist sellist seletust oletavad. Nad kirjutavad Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et nende tulemus täiendab oluliselt senist arusaama laste kõnetaju arengust, mille järgi on siin peatähtis puhtalt kuuldelise kogemuse saamine. Kuid tegelikult võib sama tähtis olla ka see, et laps liigutab suud kuuldava kõnega kaasa.
Brudereri sõnul ei maksa tulemustest siiski järeldada seda, et vanemad ei tohiks enam lastele üldse lutti suhu panna. Ent edasistes uuringutes tuleks ehk siiski tuvastada, kui palju peab lapsele andma nii-öelda vaba keeleliigutamise aega, et tema kõnetaju normaalselt areneks.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa