Professor: Euroopa majandusest on aur otsa saanud ning Eesti ettevõtted ei tunneta vastutust teaduse ees
Miks on nii, et Eesti tippjuhid eeldavad, et siinsed teadlased peaksid neid nõustama tasuta, või miks ei ole Euroopa kommertspankadest endiselt hakanud välja vooalama majandust stimuleerivat raha? ERR Novaator usutles neil teemadel Tallinna tehnikaülikooli rahanduse ja panganduse professorit Karsten Staehri.
Üsna suur hulk teadlasi saab väga-väga madalat palka. Samal ajal riigi- ja eraettevõtete tippjuhid saavad riigi üldise palgataseme kontekstis suhteliselt kõrget palka. Viimast põhjendatakse sellega, et muidu ei leia piisavalt kõrgetasemelist juhti. Professori palk jääb Eestis tihti samale tasemele pooliku bakalaureuseharidusega IT-spetsialistiga. Miks on teaduses, Eesti tippteaduses, palgad madalad, samas kui just teadlased peaksid olema teadmistepõhise ühiskonna alus?
Karsten Staehr tõdeb, et Eesti soovib eeskuju võtta Põhjamaade haridussüsteemist, samas oleme just rahastuse poolest näiteks Rootsist väga kaugel. Sellel on Staehri hinnangul kaks tahku. Üks küsimus on selles, kuidas olemasolev raha on jaotatud. Teine on oma olemuselt poliitiline küsimus: kas tööjaotus ülikoolides on tõhus? Staehr küsib retooriliselt, kas ikka on mõistlik, et näiteks professorid peavad sissejuhatavatel kursustel väikestes rühmades seminare või võiksid seda teha juba vanemate kursuste tudengid?
Sellist korraldust kasutatakse mitmel pool maailmas. “Vanemate kursuste tudengid saavad õppetöö eest palka, nad on väga paindlikud ning ühtlasi võimaldab see neil kinnistada õpitut,” selgitab Staehr. Samal ajal aga jääb kogenumal akadeemilisel töötajal rohkem aega teadusele ning juhendamisele. “Ma usun, et enamuses Eesti ülikoolides oleks võimalik nõnda ressursse kokku hoida. Aga muidugi on Eesti ülikoolides raha tervikuna liiga vähe.”
Ülikoolide tõhususest rääkides tõstatub sageli teema, et ülikoolides tehtav teadus pole kohalikus ettevõtluses koheselt rakendatav ning ettevõtlus ning avalik sektor jällegi ei oska ülikoolide potentsiaali piisavalt ära kasutada. Sellele asjaolule osutab ka OECD oma viimases raportis. Miks teaduse ja ettevõtluse koostöö ei suju?
Karsten Staehr leiab, et ülikoolides tehtav teadus ei ole tõesti alati fokusseeritud ühiskonna vajadustele. Samas on aga suurem osa ülikoolide õppetööst just rakenduslik. Teise asjaoluna toob Staehr välja selle, mida OECD-gi oma raportis märgib – ülikoolid ise ei paku ettevõtetele ja avalikule sektorile piisavalt rakendusuuringuid. “Küsimus on, kas see on võimaluste või tahte puudumine?”
On aga veel kolmaski asjaolu, millele Staehr osutab. “Ma saan küllalt tihti kirju, kas ma tahaksin osaleda ühes või teises ettevõtmises, pakkuda konsultatsiooni, testida ideid, kuid enamasti ei pakuta selle eest mitte mingit tasu. Seega ettevõtted ja organisatsiooni justkui leiavad, et mina võiksin oma teadmisi pakkuda tasuta,” kirjeldab Staehr. Tema sõnul on kuidagi veider, et kõrgepalgalised tippjuhid, kelle organisatsioonides on tõenäoliselt küllaldaselt raha, leiavad, et teadlased peaksid nende heaks töötama tasuta. “Ettevõtted ja teatud ulatuses ka Eesti avalik sektor ei tunneta tegelikku vastutust hariduse ja teaduse ees.”
Neljanda asjaoluna toob Karsten Staehr aga välja enesekriitika, mida võiks laiendada Eesti ülikoolidele üldisemalt. “Osa siin tehtavast teadusest ei ole kõrgeimal rahvusvahelisel tasemel. See käib näiteks sotsiaalteaduste kohta teatud põhjustel, mida on väga raske muuta, kuid ma usun, et see kehtib nii mõnegi muu valdkonna kohta.” Ta tõdeb, et Eestis on maailma tipptasemel uurimisrühmi, kuid on ka väga palju uurimisrühmi, millega oleme kaugel rahvusvahelisest kvaliteedikünnisest. Selleks, et ülikoolid saaksid teha rohkem koostööd ettevõtluse ja avaliku sektoriga, on esmalt vaja tõsta siinse teaduse rahvusvahelist taset.
Muudame veidi usutluse kurssi ja küsime, miks on ühtsuspoliitika riskantne?
Eesti, nagu mitmed uued liikmesriigid, sai samuti tublisti toetusi Euroopa Liidult. Ühtsuspoliitikaks (cohesion policy) nimetatud investeerimiskava võimaldas meil sageli vormida struktuurifondide raha majadeks ja teedeks mõtlemata, kas see hiljem majanduslikult tasuv on. Niisamuti on viimastel aastatel enam kui kolmandik Eesti teadusrahast tulnud Euroopa Liidust. Mõnes EL-i riigis nähti nendes ühtsuspoliitika investeeringutes tegurit, mis soodustas kriisi langemist – toetusi oli liiga lihtne saada. Karsten Staehri sõnul ei olnud see Eesti puhul nii. Küll aga kätkeb see endas ohtu edaspidi.
Karsten Staehr selgitab lihtsa skeemina, kuidas ühtsuspoliitika mõjutas siinse teaduse rahastamist. Euroopa Liidu raha oli mõeldud lisainvesteeringuna. Eestis aga leiti kriisi ajal, et selle lisaraha võrra võib teaduse rahastamiselt riigieelarves kokku hoida. Seega hakkas „lisa“ asendama osa põhirahastusest. Nüüd seistakse aga fakti ees, et EL-ist tulev raha väheneb märkimisväärselt ning riigieelarves pole selle korvamiseks endiselt vahendeid.
Kuigi ühtsuspoliitika alusel jagatakse aastatel 2014-2020 välja ligikaudu 350 miljardit eurot, on sellele rahale konkureerimine üha keerukam, mis omakorda tähendab, et näiteks praeguses mahus õppe- ja teadustegevuse jätkamiseks on vaja konkureerida EL-i rahale näidates rahvusvahelist tippteadust või leida selle kolmandiku katteks raha riigieelarvest. Kumbki väljavaade pole Eesti puhul kuigi paljutõotav.
Karsten Staehr toob näiteks Aasia arengumudeli, kus pidevalt vaadatakse mille tarvis pangad raha välja laenavad. Seda ei anta auto ostmise ja muu tarbimise jaoks, ka mitte organisatsioonidele ja ettevõtetele. Raha laenatakse kohtadesse, kus raha toodab reaalselt raha. Eesti, nagu mitmed teisedki Euroopa riigid, ei pruugi järgida sama teed.
Majandusbuumi ajal said inimesed kommertspankadelt kirju, mille sõnum oli piltlikult öeldes „te pole pikka aega meilt laenanud, tulge raha järele“. See oli muidugi vastutustundetu käitumine, mis sillutas teed krahhile. Samas: Euroopa Keskpank on viimase aasta jooksul langetanud hoiuse intressimäära rekordmadalale, et nõnda survestada kommertspanku välja laenama raha, mis võiks omakorda jõuda ettevõtlusesse. Ometi ei saada pangad kirju, mis kutsuksid võtma ettevõtlust arendavat laenu – miks?
„See on Küsimus suure algustähega,“ märgib Karsten Staehr. Keskpangad on langetanud intressid nulli lähedale, mõnes riigis isegi negatiivseks. See peaks ärgitama kommertspanku raha välja laenama. „Kõik tingimused, mis peaksid investeeringuid ja tarbimist stimuleerima, on loodud. Rahandussüsteem oma rakendanud kõiki võimalikke meetmeid, kuid paistab, et süsteemist on lihtsalt aur otsa saanud.“ Mis aga on see aur – on see uued ideed ja innovatsioon?
Karsten Staehri sõnul ütleb üks koolkond, et see on nõudluse ja investeerimise vähesus. See koolkond näeb lahendusena avaliku sektori investeeringute suurendamist: raha paigutamist suurprojektidesse nagu lennujaamad ja raudteed. Valitsuse julge tegutsemine võiks ergutada ka erasektorit.
Teine koolkond aga ütleb, et see pole kuigi hea plaan, ning toob näiteks Kreeka, kes on sedavõrd suures kriisis, et puuduvad igasugused vahendid investeeringuteks. Euroopa kontekstis võiks Kreeka asemel suurprojekte ette võtta näiteks Saksamaa. Samas, kui peaks juhtuma, et tuleb uus kriis ning midagi juhtub Saksamaaga, ei elaks seda üle terve Euroopa.
Kolmas lahendustee on see, mille Euroopa praegu valinud on. Selle järgi ostavad Euroopa riikide keskpangad valitsuste võlakirju. See tähendab, et iga kuu paneb Euroopa Keskpank eurotsooni majanduse stimuleerimisse 60 miljardit eurot, tervikuna aga kokku 1,1, triljonit eurot. Loodetakse, et kui investeerimispankadel on portfellides vähem valitsuse võlakirju, hakkavad nad aktiivselt otsima kohti, kuhu raha paigutada – näiteks panna raha idufirmadesse või lootustandvatesse ettevõtetesse. Kas see töötab?
„Me ei saa olla kindlad. Siin ei ole lihtsaid lahendusi,“ märgib Staehr. Euroopa Liidu keskpangad ei tohi laenata raha valitsustele. Valitsuse võlakirjade ostmine on küll järelturult ostmine, ehkki Staehri sõnul on tegu kaudselt valitsuste toetamisega võlakirjade ostmise kaudu. „Tegu on n-ö tundmatu maaga. Küsimus on, kui kaua on võimalik oodata, et näha tulemusi?“
Tema sõnul on murettekitav, et nii suur osa Euroopa Liidu riikidest on sedavõrd halvas seisus, seda mitte ainult majanduslikult, vaid ka poliitiliselt. Karsten Staehr nendib, et nii Euroopa pangandus- kui valitsussektorid vajavad puhastust. Üks võimalus oleks võtta õppust varasematest kriisidest. Ta toob näiteks Põhjamaade 1990. aastate alguse panganduskriisist, kus eraldati n-ö hapuks läinud laenud headest ning nimetati neid panku uuteks pankadeks. Lõpuks selgus, et isegi mõned hapudest laenudest osutusid siiski teenindatavateks. Seega suudeti pankade puhastamisega kriisist välja tulla.
Praeguses olukorras on see aga keeruline, sest buumi ajal muutusid meie pangad sedavõrd suureks, et neid pole enam võimalik nii lihtsalt puhastada. Karsten Staehr võtab kogu praeguse olukorra kokku lühidalt: „It is a mighty mess.“ [see on üks suur segadus – toim.]