Kadri Ukrainski: Kuidas tuleb teadus toime ülikõrge projektipõhise rahastamise tingimustes?
Mitmed teadus- ja innovatsioonipoliitika seireprogrammi (TIPS-i) meeskonna varasemad kirjutised on viidanud Eesti äärmiselt kõrgele projektipõhisele finantseerimisele just rahvusvahelises võrdluses. Selleks, et täpsustada, kuidas ülikoolid toimetavad sellises raamistikus kõige madalamal, rohjujuure tasandil, viis uurimisgrupp läbi Tartu ülikooli instituutide eelarvete analüüsi. Sellest kirjutab TÜ innovatsiooni juhtimise vanemteadur Kadri Ukrainski koos Hanna Kanepi ja Kadi Timpmanniga.
Tartu ülikooli valik oli osalt paratamatu, kuna kõigi ülikoolide võrdlemine kulude-tulude tasandil ei olnud võimalik andmete eripärade tõttu. Tartu ülikool on suurim teadusrahade taotleja ja saaja ning sisaldab enamikku erinevatest teadusvaldkondadest. Seetõttu peaks teaduse rahastamissüsteemi põhilised kitsaskohad peegelduma sealsetes rahastusmeetmete koostoime mustrites ning on põhjendatav, et arutleme siin üldisemalt, mida see võiks tähendada teadusvaldkondadele.
Selgub tõsiasi, et erinevused jooksevad loodusteaduste vs teiste teadusvaldkondade vahel ning sotsiaal-, humanitaar- ja meditsiiniteaduste sees nõrgemate ja tugevamate instituutide vahel. Analüüsi tulemusena leidsime neli erineva majandamise mudeliga instituutide gruppi.
Instituutide majandamise mudelid on erinevad
Eesti teadusrahadele (IUT/PUT ning nende eelkäijate rahastusele) tuginevasse edukate gruppi kuuluvad loodusteaduste instituudid. Need on suuremad ja rahalises mõttes edukamad ning kontsentreerivad enda kätte tulu kõigist erinevat tüüpi rahastamisallikatest, sh õpperahadest. Selle grupi probleemiks on suured kulud infrastruktuurile ja seadmetele, mida kaetakse valdavalt projekipõhistest meetmetest. Palgakulu on tulenevalt infrastruktuuri kõrgetest kuludest keskmisest madalam (sisaldab ka doktorante). Kogu tegevust finantseeritakse peamiselt baasteadusele mõeldud riiklikest meetmetest. Sellele grupile toetub märkimisväärne osa TÜ publikatsioonidest.
Baasfinantseerimise meetmest elavate instituutide grupp on finantsiliselt kõige kehvem ja sinna koonduvad üksikute aastate nõrgemad instituudid, keda võib pidada finantsilises mõttes kriitilises olukorras olevateks. Eelkõige on neil nõrk teaduse tulubaas, õppes on see teiste gruppidega võrreldav. Siin on esindatud üksikud humanitaaria ja meditsiini valdkonna üksused. Õnneks on see grupp kõige väiksem ja võimalik ka, et ajutise iseloomuga (raskustesse sattunud instituutide) grupp. See grupp suudab siiski väikeste kuludega suhteliselt hästi publitseerida just väliskoostöös (mis näitab, et teaduse tase neis ei ole kehv).
TA lepingutele toetuv instituutide grupp on edukate järel teisel kohal, kuid summades on vahed muidugi väga suured. Seda võib pidada sotsiaalia klastriks (üksuste hulk suur) ja seda gruppi iseloomustab õppetulude suhteliselt suurem osakaal võrreldes teadusega. Teadustuludes mängivad olulist rolli enam-vähem võrdselt nii Eesti-sisene konkurentsipõhine teadusrahastus, rahvuasvahelised teadusprojektid kui ka Eesti-sisesed TA lepingud. See grupp on tasakaalustatud tulubaasiga ja kõrgeima palgatasemega – viimane võib peegeldada nii konkurentsi tihedust (instituudid peavad töötajatele rohkem palka maksma kartuses, et nood lähevad kokurentide juurde), kui ka (välis)lepingute suuremat tulu, mis võimaldab suuremat palka maksta.
Eelmisele järele jõuda püüdev grupp on muidu sarnane, kuid rahastuse mõttes vaesem ja sisaldab instituute kõigist teadusvaldkondadest peale loodusteaduste. Teadus- ja õppetulude osakaalud on suhteliselt sarnased, kuid silma paistab, et nad ei ole nii konkurentsivõimelised lepingute (nii Eesti-siseste kui ka välislepingute) sissetoomisel.
Kokkuvõttes võib väita, et praegune rahastusmudel ei sobi hästi justkui ühelegi grupile, kuna see ei sisalda optimeeritud „rätseplahendusi“ erinevate valdkondade jaoks. Meie arvates on suurimad probleemid järgmised.
Peamised probleemid
Loodusteaduste instituudid on hädas oma infrastruktuuri/seadmete finantseerimisega, mille rahastust ei saa küsida meetmetest, kus eeldatakse, et teadustööks vajaminev seadmestik on olemas. Samas on laborite kaasaegsus selle teadusvaldkonna konkurentsivõime aluseks ning seda püütakse arendada isegi projektipõhise finantseerimise tingimustes, kus pole üldsegi kindel, kas järgmine projekt seadmetega töötavate inimeste palkade katmiseks saab positiivse rahastamisotsuse.
Tänase baasfinantseerimise taseme juures on baasfinantseerimisest elaval grupil suhteliselt keeruline tulla iseseisvalt välja tekkinud nõiaringist. Siin võiks olla abi ülikooli strateegilisest toest ja ka baasfinantseerimise kasvust, mis võimaldaks näiteks väliskoostöö jaoks rohkem finantse hanikda. Võrgustik on selleks ilmselt olemas. Mõned neist instituutidest on Eestis ainsad oma teemavaldkonna tegijad, mistõttu peaksime küsima, kas oleme valmis nende kadumiseks?
Sotsiaalteaduste tugevamad on leidnud väljapääsu IUT/PUT klaaslaele, mis tekkis sinna nõukaaegse pärandina valdkondlike proportsioonide fikseerimisega, rahvusvahelistes ja rakenduslikes lepingutes. Grupi baasteadust toetavad eelkõige EL teadusrahad, mis paratamatult suunavad ka nende teadusteemade fookusi. Järele jõuda soovijate grupi puhul sarnast baasteaduse tuge ei ole, mistõttu ei pruugi aktsepteeritav teadustöö tase olla neile ressursside mõttes kättesaadav või säilitatav See tähendab omakorda ka mitte-teaduspõhist õpet täna või tulevikus.
Kolmapäeval kell 11 korraldavad Eesti teadusagentuur, Rektorite nõukogu ja Eesti Teaduste Akadeemia riigikogu konverentsisaalis konverentsi "Teadus kui Eesti arengumootor. Kas mõtleme veel või teeme ära?", millest saab otseülekannet vaadata ERRi teadusportaalis Novaator.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool