Usutavalt kohtub igaüks elu jooksul nähtustega, nii heas kui ka halvas, mis haaravad teatud perioodiks pea kogu tähelepanu ja kaovad siis nagu iseenesest. Tihti öeldakse, et üks või teine kasvas välja sellest või teisest asjast. Iga kord nii ei juhtu. Vähemalt mitte piisavalt mõistliku aja jooksul. Halvema nähtuse kestmine külvab kahju tervisele ja lisaks inimsuhetele. Siis on kedagi appi vaja.

Ühendkuningriigis tutvustati möödunud nädalal riikliku tervishoiusüsteemi juurde avatavat sõltuvuskliinikut, millesse oodatakse interneti, sotsiaalmeedia ja arvutimängude orjusesse sattunud noori. Raviasutust nimetatakse "interneti- ja mängimishäirete keskuseks". Asutus asub Londonis ja selle naabruses asub riiklik probleemse hasartmängimise kliinik.

Lõppeva aasta kevadel lisas rahvusvaheline terviseorganisatsioon ülemaailmsesse haiguste klassifikaatorisse vaimse tervise häirete kategooria alla arvutimängu sõltuvuse. Erialaselt käsitletakse mängimishäiret tehnikatekkeliste potentsiaalselt kahjulike käitumiste hulka. Nimetatud samm tähendab, et kui arvutimäng saavutab inimese üle kontrolli, on tegemist haigusega. Registrisse kandmine on olulise mõjuga samm, sest kujundab riikide tervishoiupoliitikaid. Haigusi peab ju ravima. Siit siis loogilise jätkuna nimetatud kliiniku avamine.

Pressiteates märgitakse, et uue keskuse psühhiaatrid ning psühholoogid pakuvad abi 13–25-aastastele patsientidele, kelle heaolu kahjustavad rasked või mitmetahulised mängimisest ja sotsiaalmeediast tingitud käitumishäired. Verivärske organisatsioon ei ole üllatus, millega ühiskond peab esmalt harjuma, kuni sinna läkitatakse esimesed haiged. Uste avamise päevaks oli see tööga juba üle ujutatud, sest selleks ajaks oli ootel juba 60 suunamiskirja.

Keskuse juht Henrietta Bowden-Jones pani ajakirjandusele antud intervjuus avalikkusele südamele, et arvutimängusõltuvus on haigele ja tema lähedastele sügavalt elu kahjustav vaimse tervise häire, mille ees tuntakse tihti täielikku abitust. Sellesse ei tohiks suhtuda kergekäeliselt. Kompulsiivne mängimine, sotsiaalmeedia- ja internetisõltuvus on probleemid, mis ei kao ära iseenesest. Need moodustavad osa modernses elus keskset rolli omavast maailmast.

Uus väljakutse on oma halbuses hea näide sellest, kuidas uue põlvkonna tehnoloogia viib kasumi erasektorisse ja muudab probleemid riigi omaks. Mänge ja internetiteenuseid tootvad ettevõtted on lühikese ajaga tõusnud meelelahutustööstuse kõige populaarsemaks ja kasumlikumaks äriks. Muu hulgas on asunud maailma suurimad IT ettevõtted mänguärisse.

Suvine mängumaailma raport hindas, et jooksval aastal mängib arvuti või mängukonsooli taga umbes 2,5 miljardit inimest. Rahaliselt toovad nad sektorisse 152 miljardit dollarit aastas. Aastaks 2025 hinnatakse mänguäri suuruseks 300 miljardit dollarit. Olgu võrdluseks Ühendkuningriigi 160 miljardi suurune riikliku tervishoiuteenuse aasta eelarve eurodesse ümberarvestatuna.

Arusaadavalt soovivad arstid ja tervishoiu poliitika eest vastutajad, et mängutootjad osaleksid kasutamise tagajärgede lahendamises. Kuni see pole kasumlik tegevus, neid selles väljakutsete valdkonnas kardetavalt ei kohta.

Varem käisid Ühendkuningriigi alamad abi saamas Hollandis, Eindhovenisse loodud analoogse suunitlusega noorte probleeme lahendavas kliinikus nimega "Jah, me saame hakkama". Eelmisel aastal läbis 10-nädalase arvutisõltuvuse teraapiaprogrammi 250 noort. Käesoleval aastal on eluga hakkamasaamise kliinikut külastanud 50 noort.

Sarnaseid algatusi kavandatakse paljudes riikides, olles märgiks probleemi teadvustamise faasi jõudmisele. Seni vaieldi probleemi olemasolu üle. Tõenäoliselt kulges see suurimas mahus koduseinte vahel, kus asus ühel pool kurnatud mängur või sotsiaalmeedia sõltlane ning tema vastas kõvema või vaiksema häälega ahastav lapsevanem.

Hollandi kliinik on aidanud noori 22 riigist. Fakt kirjeldab mitut asja. Alustades hollandlaste abivalmidusest jõutakse järgmiseks järeldusele probleemi tõsidusest ja leviku ulatusest. Haiguste leviku puhul räägitakse epideemiast. Seejärel riiklikest programmidest, millega ühiskond selle vastu välja astub, sest paistab, et see häda iseenesest üle ei lähe.