Ameerika Ühendriikide Pennsylvania Osariigiülikooli teadlane Israel Silber ja ta kolleegid registreerisid 2016. aasta augustis Antarktikas Rossi šelfiliustiku lähedal McMurdo uurimisjaamas tehtud mõõtmistel enam kui 7,5 tunni pikkuse uduvihmasaju.

Teadlased seirasid Antarktika kohal hõljunud pilvi laseri ja radariga. Pilvedest peegeldunud signaalide põhjal tuvastasid teadlased, et sademeosakesed olid vedelas olekus ja mitte kristallistunud.

Tavaliselt kristalliseerub vesi külmades pilvedes tolmuosakeste külge tahketeks jääterakestesks ja lumehelvesteks. Kuid kui õhus on tolmuosakesi väga vähe, jäävad veetilgad vedelaks ka miinusmärgilise temperatuuri juures. Nii võibki hakata sadama allajahtunud uduvihma.

Allajahtunud uduvihma sajab talviti mõnikord ka Eestis. Kui allajahtunud uduvihmapiisad külmale maapinnale jõuavad, jäätuvad nad seal ja tekib jäide.

Kuid külmema kui miinus 20 külmakraadi juures on uduvihma seni registreeritud vähe ja lühiajaliselt.

Silberi ja kolleegide mõõtmiste järgi oli uduvihmapilvede temperatuur aga alla miinus 25 kraadi ja uduvihm vältas tunde.

Nad kirjutavad ajakirjas Journal of Geophysical Research: Atmospheres, et külmi uduvihmu võib Antarktika ja lõunamerede vähetolmusest taevast sadada tegelikult palju sagedaminigi, kui seni arvatud.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.25.