Seni kuni otsuseid teevad inimesed, suhtume teadmistesse kui omandisse. Eeldame, et otsustaja ise teab midagi. Tulevikus, kus masinad võtavad otsustamise üle, võib see suhe muutuda. Meid ei huvita, kas keegi midagi ise teab või oskab paluda õiget masinat.

Teadmiste teema omab pikka ja vaidluste rohket ajalugu, kuid umbes kahe ja poole tuhande aasta eest Platoni pakutud määratlus on leidnud tänaseni hulganisti poolehoidjaid. Selle järgi on teadmine õigustatud tõene uskumus. Järelikult peab inimene läbima aktiivse protsessi, mille jooksul ta võtab teatud asjade seisu oma teadmiseks, kuna see on piisavalt õigustatud. Lisaks peab see olema tõene. Kui keegi väidab teadvat midagi, mis on vale, siis me ütleme, et ta ei tea seda.

Kontrolltööd tuntakse teadmiste kontrollina. Spikerdades võib saada õige vastuse, aga kuna spikerdaja kopeeris vastuse paberile näiteks internetist, mitte oma peast, siis temal teadmised puuduvad. See meenutab midagi John Searle nn Hiina toa mõtteeksperimendi-laadset, mida kasutas filosoof tehisintellekti kriitikas.

Tehisintellekt ei tea, vaid pakub midagi, mis võib paista statistiliste mustrite analüüsis sobivana ja osutuda õigeks. Filosoofi pakutud mõtteeksperimendis komplekteerib masin etteantud instruktsioonide alusel Hiina keele sümboleid, luues lugejale arusaadavat ja sisukat teksti. Välisele vaatlejale jääb mulje perfektselt hiina keelt oskavast masinast, aga tegelikult ei tea viimane kaugest keelest midagi. Ta lihtsalt kopeerib instruktsiooni samme.

Searle paigutab järgmiseks kinnisesse ruumi inimese, kellel on kasutada masinat juhendanud instruktsioonide raamat, mille abil ka tema koostab eeskujulikku hiinakeelset teksti. Ilusa tulemuse kiuste ei saa hiinakeelseid märke täis toas tegutsevat inimest pidada selle keele oskajaks. Universaalsemas, hiinakeelsest ülesandest avaramas mõttes on selleks toaks internet, milles siis kasvav osa inimesi ise mõtlemise asemel valmis vastuseid kopeerivad.

Aga kas teadmiste omamine ongi vajalik? Seni kuni tulemus rahuldab, kas peaksime muretsema pädevuse pärast? Ometi kukuks õigeid vastuseid andnud masin ja inimene John Searle'i keeleeksamil läbi. Analoogne saatus ähvardab kõiki koolieksamitel spikerdajaid, kuna meid huvitab õige vastuse asemel endiselt teadmiste omamine. Aga kui kaua? Juhul kui inimesel puuduvad igasugused teadmised peale internetiotsingu ja ta leiab igale küsimusele õige vastuse, siis milles küsimus.

Võimalik, et sarnane poleemika tärkab mitmes koolides peetavas vestluses. Suhteliselt kindlasti Ühendkuningriigi koolides, kus arutatakse kooliameti ellu kutsutud sõltumatu eksamineerimise väärpraktika komisjoni soovitust keelustada alates järgmisest suvest eksami ajal kõik käekellad.

Töörühma juhi Söör John Dunfordi hinnangul on tänases maailmas raske vahet teha, kas käel on ajanäitaja või internetiseade. Selline, mis muudab kella nupuvajutusega elektronposti seadmeks. Kuna seetõttu satuvad avalike eksamite toimumist kontrollivad isikud rasketesse tingimustesse, on targem on kõik kellad eksami ajaks ära keelata.

Suuremas pildis on küsimus asjade internetistumises, mille tõttu tungib igalt poolt meie ruumis seadmeid nutikamaks muutvat informatsiooni. Mõnikord on see lõpliku otsuse vormis, teinekord lähtematerjal, millega toidekase seadme enda otsustusprotsessi, väljaarvatud siis inimese puhul.

Kaks aastat tagasi sooritas arstieriala kirjaliku eksami esimene mitte-inimene. Selleks oli Hiinas valmistatud robot. Masin sooritas kõikidele arstidele kohustusliku eksami 456 punktiga, mis on 96 punkti rohkem kvalifikatsiooninõuete täitmise piirist. Roboti puhul imetletakse selle oskust leida andmebaasidest küsimustele vastused. Inimese puhul eeldatakse aga, et tema on vastamise ajal ülejäänud maailmast lahti ühendatud. Huvitav kumma nõuannet peaks patsient rohkem uskuma, kas edukalt arsti eksami sooritanud roboti või inimese oma?

Seni usume inimesse. Oleme püüdnud seda õigustada, sest tema otsused on olnud enamasti piisavalt head. Usk inimese omandatud teadmiste omamise ülimuslikusesse on sedavõrd suur, et mainitud komisjon soovitab lisaks käekellade keelustamisele otsida nn hämaras internetis võimalikke eksamiküsimuste müüjaid, teostada eksamite ajal WC-des põhjalikke läbiotsimisi sinna peidetud elektroonikaseadmete leidmiseks ning ühtlasi harida end uute tehnoloogiliste võimaluste osas. Näiteks prilliraamidesse peidetud miniatuursete kaamerate ja kunstküünte alla peidetud tillukeste mikrofonide näol.

Ent kas usk inimesse kui tõe kandjasse on ikka põhjendatud? Kas see teadmine on korrektne? Komisjoni probleemikirjeldust võib võtta ju ka tõendina inimese valelikkusest.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".