Kokku leidis töörühm järve veest jälgi enam kui 3000 erinevast liigist. Neist suurema osa moodustasid bakterid ja teised mikroorganismid, millest enam kui tuhandet pole seni üksikasjalikult kirjeldatud. Maismaaloomade pärilikkusainet leidus proovides aga sedavõrd palju, et Uus-Meremaa Otago Ülikooli teadlased pidasid seda isegi kummaliseks.

Muu hulgas täheldas töörühm inimeste, koerte, lammaste, mäkrade, hirvede ning veel enam kui 14 imetaja-, 22 linnu- ja 11 kalaliigi DNA-d. Viimasest järeldavad teadlased, et veekogudes leiduvat pärilikkusainet saab kasutada ka neid ümbritsevate maa-alade liigilise mitmekesisuse hindamiseks.

Projekti ühe peaeesmärgina lootis töörühm heita valgust sellelegi, kas Loch Nessi koletise legendile andis aluse mõni päris looma- või kalaliik. Pärilikkusaine võimaldas välistada tavapärasest suuremaks kasvanud hai, tuurad ja sägad. Samuti ei leidnud teadlased roomajate DNA-d

Kuigi pärilikkusaine leidmiseks kasutatud meetodiga on võrdlusaine puudumisel täiesti uure liikide avastamine raske, oli Gemmell kaaslastega veendunud, et neil ei jäänud leidmata ükski suurem loomarühm. Teise võimaliku selgitusena ei eraldunud tundmatu liigi küljest piisavalt surnud rakke või ei sattunud see proovivõtukohtade lähistele isegi mitu päeva enne nende kogumist.

Kõige tõenäolisemaks Loch Nessi koletise kandidaadiks peab seetõttu töörühm angerjaid, kelle DNA-d leidus 250 proovist peaaegu igaühes. Viimane on kooskõlas mõnede kirjeldustega, mille kohaselt olendi pea on angerjalik ja see liigub vees torpeedona. Oletus oli populaarne eeskätt 1930. aastatel, kuid on sellest ajast saadik langenud.

Gemmell möönis tulemuste tutvustamiseks korraldatud pressikonverentsil, et suurima seni püütud euroopa angerja kaal ulatus vaid 5,4 kilogrammini ja pikkus kahe meetrini. Kirjeldustega kooskõlas olemiseks peaks olema angerja mõõtmed aga veel kaks korda suuremad.

Tulemusi pole avaldatud veel teadusajakirjas, kuid see on töörühma sõnul lähiajal plaanis.