Jennifer Blake-Mahmud Ameerika Ühendriikidest Princetoni Ülikoolist vaatles neli aastat järgemööda enam kui 400 pensilvaania vahtrapuud.

Ta mõõtis nende jämedust, hindas okste ja lehtede seisundit, luges üle õied ja vaatas, mis sugu need olid. Selgus, et puul, millel ühel aastal olid isasõied, võisid järgmisel aastal hoopis emasõied olla, ja vastupidi.

Nelja aasta vältel vahetas vähemalt korra sugu 54 protsenti vaadeldud vahtraist, neist omakorda neljandik vahetas sugu vähemalt kaks korda.

Selline soovahetus on taimeriigis suhteliselt haruldane. Valdav osa õistaimedest on mõlemasoolised – ühel isendil on nii tolmukaid kui ka emakaid, kas siis ühes õies koos või eri õites eraldi. Aga neil taimedel, kel isendid on eri sugu, ei muutu sooline kuuluvus elu jooksul enamasti kordagi.

Pensilvaania vahtra juures on tähelepanuväärne seegi, et puu sugu on üsna tugevalt seotud tema terviseseisundiga.

Blake-Mahmud ja ta kaasautor Lena Struwe Rutgersi Ülikoolist kirjutavad ajakirjas Annals of Botany, et tervemad puud on suurema tõenäosusega isased. Neist puudest aga, kes vaatlusaja vältel surid, oli kolmveerand viimasel eluaastal kandnud emasõisi.

Millest selline seos, pole selge. Võib-olla vajab emaspuu rohkem toitaineid, et seemneid valmistada, mistõttu mõjub toitainepuudus talle kurnavamalt.

Aga võib ka olla, et kui puu tunneb, et lõpp on lähedal, siis eelistab ta olla emane, et võimalikult palju tema geene järgmisse põlve edasi kanduks.

Asi on selles, et üldiselt on pensilvaania vahtrate seas isaspuid palju rohkem kui emaspuid, mistõttu on neil vähestel emaspuudel suurem tõenäosus järglasi saada.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.25.