Evangeeliumiusule üleminek kujundas ümber ka Eesti pühakojad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ajaloolised puuskulptuurid Risti kirikus 1928. aastast pärineval postkaardil
Ajaloolised puuskulptuurid Risti kirikus 1928. aastast pärineval postkaardil Autor/allikas: Repro

Reformatsioon muutis nii kirikuruumi kui ja pildikultuuri varauusaegse Eesti aladel. Kuidas see toimus ning kuidas katoliiklikust luterlikuks üleminek muutis kirikuruumi, seda uuris Tallinna Ülikooli doktorant Merike Kurisoo, kes täna kaitseb sel teemal doktoritööd.

Kurisoo uurimuse fookuses on küsimused, kuidas 16. sajandil, evangeeliumiusule üle minnes, kujundati ja muudeti ümber siinsed pühakojad ning kas ja kuidas kasutati uutes oludes edasi olemasolevat kirikuvara ja pilte. Ehk teisisõnu: kuidas muutus kirikuruum ja pildikultuur katoliiklikust luterlikuks. See on vaatenurk, mida meie kunstiajalookirjutuses ei ole varem käsitletud.

Merike Kurisoo toob oma doktoritöös välja, et Tallinna eripäraks oli all- ja üla-linna eraldatus ning erinev juhtimine, mis kajastus ka ajaliselt üleminekul luterlusele (all-linn võttis vastu luterluse 1520. aastate keskel, üla-linn oli aga ametlikult katoliiklik kuni 1561. aastani).

Luterlased võtsid küll üle olemasoleva sakraalmaastiku, kuid mitmete pühakodade kasutus muutus ja nende silmis mittevajalikud hooned lammutati.

Kihelkonnakirikute senine funktsioon jäi samaks. All-linna kaks kogudusekirikut – Oleviste ja Niguliste – säilitasid oma senise staatuse. Teises funktsioonis olevate pühakodade olukord aga muutus – eraldiseisvad kabelid likvideeriti, kloostri- ja seegikirikute kasutuses toimusid teisenemised.

Doktoritööst tuleb välja, et katoliiklike pühakodade, piltide ja esemete edasist elu märgistasid erinevad kasutuspraktikad: edasikasutamine, kohandatuna kasutamine, taaskasutamine, mittekasutamine ja ärakaotamine.

"Juhtumiuuringud näitasid, et osa katoliiklikust pärandist jäi algsele asukohale ning seda tarvitati edasi või kohandati vastavalt uutele nõuetele. Samuti jäeti sageli alles kirikuinventar, mida enam ei vajatud," selgitab Kurisoo. Ta lisab, et sellega kaasnes esemete funktsioonimuutus varasemast aktiivsest kasutusest passiivseks.

Kurisoo sõnul oli oluliseks võtmemõisteks katoliiklike esemete eluloo mõistmisel omandiküsimus.

"Olemasoleva kirikuinventari saatus sõltus ka sellest, kes olid olnud selle annetajad ning omanikud. Koguduse ühisomand, nagu näiteks peaaltariga seotud esemed, jäid enamasti pühakodadesse alles," märgib Kurisoo. Eraomanike omandi puhul, nagu näiteks kõrvalaltarite juurde kuulunud pildid ja asjad, sõltus edasine kasutus kiriku kõrval nende omanike otsustustest, lisab väitekirja autor.

Tallinna kõrval vaatleb doktoritöö ka samal ajaperioodil toimunud muutusi varauusaegsel Saaremaal. Väitekirjast tuleb veel välja, et uued usulised ideaalid jõudsid kirikuruumidesse eri piirkondades eri aegadel – linn ja maa võttis luterluse vastu eri taktis. Reformatsiooniliikumine jõudis meie aladele esmalt linnades.

Tõenäoliselt oleks üleminek luterlusele ning selle peegeldumine sakraalkunstis ja -interjöörides kujunenud teisiti rahusituatsioonis, kuid Liivimaa sõda ning keerulised ajad jätsid sellele oma pitseri ning katkestasid sujuva ülemineku.

Merike Kurisoo doktoritööd "Vahepealsed asjad ja vahepealsed ajad. Kirikuruumi ja pildikultuuri muutumisest katoliiklikust luterlikuks varauusaegse Eesti aladel" juhendas Eesti Kunstiakadeemia professor ja Tallinn Ülikooli vanemteadur Krista Kodres ning Tallinna Ülikooli vanemteadur Anu Mänd. Oponendid on Helsingi Ülikooli dotsent Elina Räsänen ning Toronto Ülikooli emeriitprofessor Jüri Kivimäe.

Toimetaja: Marju Himma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: