USA ja Rootsi teedele ilmuvad peagi tundetaipmatud robotautod ({{commentsTotal}})

Foto: SCANPIX/REUTERS

Mitmes Euroopa riigis ja USA-s hakkavad vedama peagi katse korras posti ja kaupa isejuhtivad veoautod. Paraku pole põhjust arvata, et masinad suudavad juba lahti mõtestada inimeste tundeid ja sellest tulenevaid iseärasusi nende sõidukäitumises, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Autojuhtidele peaks olema tuttav olukord, milles vokaliseerib ta kas kuuldavat või küsib hääletult nähtamatu kaaslase käest, mida õige mõtleb too eespool sõitev juht. Enamasti ei pea ta vaatlusalust subjekti geeniuseks, kelle mõtetest on tal rumalamana lihtsalt raske aru saada. Pigem esitab ta retoorilise küsimuse. Ta ei tahagi teada, mida võib parajasti peas hoida arutuks peetav kaasliikleja.

Olukord pole ideaalne. Suures pildis ei ole see ka tähelepanu vääriv, sest liiklusvoog kulgeb muutusteta. Inimesed sobituvad kuidagi üksteise sekka ja nad aurustavad kognitiivse vastuolu hetkeks süüdatud emotsionaalses tules.

Situatsioon muutub, kui imestusdialoogi peab robot. Kas masina mõistus suudab mõtestada lahti inimestest liiklejate salapärasemaid hetki? Kas inimese valikud peavad alluma algoritmistatavale seletustele? Mis juhtub, kui roolis on näiteks armunud inimene?

Tundetules hing armastab natuke kõiki. Ta võib anda teed olukorras, kus kurjem trügiks. Keha tabanud kergus vähendab ka gaasipedaalile toetuvat massi ning tema sõit võib kulgeda aeglasemalt ja ebaühtlasemalt. Senise ratsionaalsuse üle võtnud sundimatum meelelaad lubab lapsemeelsemaid eneseväljendusi jne. Loeteluga pikemalt jätkamine sarnaneks üha enam kõiki võimalikke inimseisundeid loetleda püüdvale masinale. Ometigi jääks midagi puudu ja midagi moonduks.

Kiindumusest pea kaotanud autojuhtide arv igapäevaliikluses on saladus. Seda pole püütudki kokku lugeda. Võimalik, et neid ei peeta teistele liiklejatele ohtlikuks. Võimalik, et ohutuse saladus peitub inimeste vaistlikus tunnetuses. Võimes oletada, mis võib toimuda teiste peades. See ei pea alati paika pidama, aga iga hüpoteesi testitakse, muutes esmalt õige natukene oma käitumist. Kui see osutus valeks, tehakse kiiresti uus oletus jne.

Protsess võib toimuda sekundist lühema aja jooksul ja seda juhib eluspüsimise instinkt. Omamoodi inimeste vaheline nähtamatu tants, mida on kujundatud käitumisprogrammiks tuhandeid aastaid. Liikluses kohatavate meeleseisundite variantide spekter on lai ja ulatub romantilisemast sõjakamate, töisemast probleemikesksusest poeetilise unistamise ilminguteni.

Robotautode aeg läheneb suure kiirusega. Kohe-kohe algavad muuhulgas Ühendkuningriigis, Rootsis ja USA-s robotveoautode töise rakenduse testid, milles veavad isejuhtivad masinad posti ja kaupa esialgu kindlal marsruudil valitud linnade vahel. Lisaks rahalisele tõhususele on need mitmes sõiduelemendis juba täna inimestest paremad.

Erandiks on inimkäitumise mõtestamine. Näiteks kas peaks teadma robotauto, mida tähendab, kui mootorrattur kergitab vasaku jala pöida? Inimesest juhis kasvab veendumus, et mootorrattur võttis käigu välja ja jääb seisma. Liiguks jalalaba alla poole, oleks sõnum hoopiski teine, aga mitte alati! Kõik sõltub ülejäänud keskkonna vihjetest. Kas ratturi kiirus langes? Jäi ta korraks seisma? Kas saabumas on ristmik? Kuhu ta vaatab? Või mida kavatseb teeääres telefoni näppiv seisja järgmiseks teha? Astuda sõiduteele või heita esmalt pilk autode poole jne?

Inimese intuitsiooni erilisust võib testida, kui ta neid vihjeid ei näe. Näiteks kui ta ei näe, mida teeb mootorratturi jalalaba, mida vaatab sama mootorrattur või teeääres seisja vmt. Ometi suudab ta teha küllaltki tõeseid oletusi, mis juhtub järgmiseks. Inimesele omapärane on seegi, et erinevad indiviidid võivad pakkuda samas olukorras vastakaid oletusi, aga nad suudavad korrigeerida oma otsust üllatava kiirusega.

Inimene teab, et ta ei ole täiuslik. aga see paistab olema pigem tugevus. Ta võib küll pahaselt küsida, et mida too eespool sõitev juht õige mõtleb, kuid kindla otsuse asemel jätkab ta juhtumist näilise määramatuse tingimustes, mille sisu on alternatiivsete oletuste tormis edasi seilamine. Kas robotauto suudaks kõike seda inimlikku hoomata? Kas masinale lubaksime ruleerida inimpsüühika loodud määramatuse tingimustes? Ja vastupidi, kas inimene oskaks lugeda masina käitumise vihjed?

Äkki peab tegema solomoniliku otsuse? Tolles vanas loos väitsid kaks naist olevat ühe ja sama lapse emad. Kuningas Solomon otsustas vaidluse lõpetada ja lõigata lapse kaheks. Seepeale üks naistest loobus oma õigusest. Tõelise ema instinkt oli valmis raskeks kompromissiks säästa laps temast ilmajäämise hinnaga.

Kas inimese sajandipikkuse auto armastuse trumpab valik utilitaarse hüve kasuks? Kas uueks tulevikuhirmuks on kohata inimesest autojuhti? On ju tõsi, et liiklusummikus mõtleb juba täna nii mõnigi, et see või teine inimene ei tohikski roolis olla, sest ta on loll nagu robot.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Portaal"



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: