Kõigi veeorganismide toidulaud sõltub otseselt või kaudselt mikrovetikatest ning nemad toodavad poole hingatavast hapnikust. Paraku põhjustavad liigsoodsad tingimused sageli vetikate massilist vohamist, millega kaasnevad hapniku puudus vees, toksilisus ja kalade suremine.

"Sestap on oluline nende hulka pidevalt mõõta. Oma töös võtsin hindamise aluseks rühmale omase pigmendi koguse, kuna selline mõõtmisviis on kiire ja automatiseeriv," rääkis Marju Tamm, kes täna kaitseb oma doktoritööd.

Töös uuris ta pigmentide ja vetikarühmade vahelisi seoseid erineva iseloomuga veekogudes, et täiustada fütoplanktoni seiret.

Marju Tamme sõnul näitasid uurimused Võrtsjärves ja Läänemere rannikuvees, et värvained ehk pigmendid võimaldavad kiiremini, odavamalt, objektiivsemalt ja täpsemalt hinnata seda, millised mikrovetikad veekogudes tegutsevad.

Pigmentide kasutamine seires aitab juba varakult tuvastada ka ohtlikud vetikaõitsengud.

Tööst selgus, et lisaväärtusena võimaldab pigmentidel põhinev kemotaksonoomia uurida ka kõige väiksema suurusjärgu vetikaid ehk pikoplanktonit, mis traditsiooniliste meetodite haardest välja jääb.

Marju Tamme doktoritööd "Pigmentidel põhinev kemotaksonoomia – tõhus vahend fütoplanktoni koosseisu selgitamiseks järvedes ja rannikumeres" juhendas professor Tiina Nõges ja teadur Rene Freiberg ning oponent on dr Silvia Newell (Wright State University, USA).