XIX sajandi keskel toimus Krimmi sõda Venemaa ja Lääne-Euroopa riikide vahel. 14. novembril 1854 oli Inglise-Prantsuse laevastik parajasti Sevastoopoli lähistel Balaklavas, kui puhkes meeletu torm ja 41 laeva läks põhja. Kuuldavasti oli samasugune torm olnud eelmisel päeval Vahemerel.

Pariisi astronoomiaobservatooriumi direktor Urbain Le Verrier silmitses tollaseid amatööride koostatud ilmakaarte ja leidis, et tormid olid sama päritolu. Laevastiku oleks saanud päästa, kui oleks olnud teada, kuidas ilmaolud läänest itta liiguvad. Seega koitis võimalus, et ilmakaartide süstemaatilise jälgimisega on ilma ennustamine võimalik.

Kohe käskis Napoleon III rajada meteoroloogiliste vaatluspunktide võrgu üle kogu Prantsusmaa, et tormid edaspidi ei tabaks laevu ootamatult. Peagi laienes see võrk üle kogu Euroopa ja 1863. aastal anti esimene ennustus, mis ilm tuleb Hamburgis 24 tunni jooksul.

Et juba 1837. aastal oli Samuel Morse leiutanud telegraafi, hakkas ilmakaartidega kaetud ala üha laienema ja ilmaennustus katma üha suuremaid alasid. Selle kõige paremaks koordineerimiseks loodi 1873. aastal valitsusväline ühendus IMO ehk Rahvusvaheline Meteoroloogiaorganisatsioon.

1947. aastal koostati uue, sedapuhku valitsustevahelise ühenduse konventsioon. See jõustus 23. märtsil 1950. Uue ühenduse nimeks sai WMO ehk Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon. Tegemist on ÜRO ilmale, kliimale ja veele pühendatud spetsialiseeritud agentuuriga, mis tänapäeval ühendab 192 riiki ja territooriumi ning mille liikmed on kõik riiklikud ilmateenistused, sealhulgas meie oma.

Igal aastal 23. märtsil tähistatakse meteoroloogiapäeva. Nagu eelnevast selgub, pole see midagi muud kui WMO sünnipäev. Kuna 23. märts langeb tänavu laupäevale, tähistatakse meteoroloogiapäeva nii WMO peakorteris Genfis kui ka Eesti ilmateenistuses reedel. Seekordne teema on Päike, Maa ja ilm.