13. oktoobril 1983 alustas USA-s Chicago ümbruses tööd esimene avalikku sideteenust pakkuv mobiilside võrk. Esimene mobiiltelefon Motorola DynaTAC valmis kümme aastat varem, aga see oli prototüüp. Olukorda võis võrrelda muna ja kana dilemmana. Kumba olnuks enne vaja, kas telefoni või sideteenust? Nüüd teame, et telefon valmis enne teenust. Tõe nimel olgu mainitud, et teenust hakati arendama viis aastat enne esimest telefoni. Ometi kulus teenuse arengule telefonist veel juba mainitud kümme aastat.
Teise põlvkonna ehk 2G tehnoloogia kuulutati välja 1991. aastal, 3G sünnipäevaks peetakse 1998. aastat ja neljanda põlvkonna mobiilside alguseks oli 2009. aasta. Mainitud umbes 9–10-aastaste sammude rütmiga kooskõlas lubavad mõned sideteenuse pakkujad 5G võimalustega harjutamist alustada juba järgmisel aastal.
Mobiiltelefoni esmakasutusest möödunud 35 aastat võib pidada tormiliseks, eriti kui võrrelda seda traadi külge ühendatud kaugekõne seadme ajalooga. Võrdlusandmeteks olgu USA-s toimunu, kus kulus telefonil 10 protsendi populatsiooni kasutusse jõudmiseks 25 aastat. Kümnest neljakümneni ehk turu küpsuse faasi saavutamiseks kulus veel 39 aastat. Küllastumispunkti ehktelefonide 75 protsendi populatsiooni kätte jõudmine möödus veel umbes 17 aastat. Kokku seega ligemale 80 aastat. Mobiilset telefoni omab arenenud riikides 95 protsenti elanikkonnast. Nutitelefonid saavutasid USA-s turuküllastatuse taseme aastal 2011.
Toodud arvnäitajad võivad süstida kellessegi optimismi ja lootust, et tulevikus saab uusi ja kasulikuks peetavaid asju veelgi kiiremini. Teisalt võiks igasugune tormamine muuta ettevaatlikuks ja tõstatada küsimuse, kas oleme ikka õigel teel. Kiirustamisega kaasnevate riskide teemal on avaldatud palju aforisme. Siia sobiks kirjaniku ja filosoofi Henry David Thoreau tähelepanek, et kiirustamisest endast ei piisa. Seda teevad ka sipelgad. Küsimus on, mille nimel kiirustada.
Siin paistab, et oleme jätnud midagi hoomamata. See hakkab nüüd tasapisi endast märku andma. Olgu ühe vihjena mainitud Ühendkuningriigis tegutseva 250 söögiasutusega restoraniketi nädala kestnud eksperiment, mille käigus pakuti lastega peredele võimalust einestada tasuta. Protsess oli lihtne. Toitlustusasutuse ukse peal pidid lapsevanemad loovutama oma telefonid ja söök oligi prii. Kedagi selleks ei sunnitud. Kes tahtis, võis jätta telefoni endale ja saada osa "normaalsest" elust.
Restoranipidajate eesmärk oli nimetatud normaalsust häälestada ning parandada laste ja vanemate vahelist vestlust. Varem olid nad avastanud 1500 lapse ja nende vanema käest teeninduse kohta soove uurides laste seas levinud soovi, et nende vanemad poleks söömise ajal nii palju oma telefonis.
Väidetavalt oli püüdnud umbes iga kümnes laps suhtluse nimel isa või ema telefoni ära peita. Iga neljas vanem tunnistas söögi ajal telefoni kasutamise pattu. Umbes sama paljud möönsid, et on keskendunud telefonile ajal, kui laps rääkis neile oma päevast. Kirjeldatud eksperiment lõppes seitsmendal detsembril.
Järelanalüüsi tulemusi ei ole teada. Arvata võib, et telefon võitis. Analoogse, kuid raskema väljakutse pakkus äsja välja teatud marki karastusjooki turustav ettevõte, lubades 100 000 dollarit isikule, kes suudab olla nutitelefonita terve aasta. Motiveeriva vahepalana on võimalik võita 10 000 dollarit, hoidudes selle kasutamisest vähemalt pool aastat.
Tegemist on konkursiga, mille käigus valitakse välja telefoni puuduse käes piisavalt piinlev kandidaat. See tähendab, et inimene peab olema regulaarne telefoni ja sotsiaalmeedia tarbija. Testi ajal ei tohi kasutada ühtegi tahvelarvutit ega ka kellegi teise telefone. Hädaolukordades kõnede tegemiseks antakse isikule 1996. aastast pärit telefon.
Ettevõte eesmärk, lisaks ilmsele reklaamile, on aidata kaasa nutitelefoni sõltuvusest vabanemisele. Mõnedel hinnangutel esineb mainitud probleem umbes 40 protsendi telefoni omanikel. Inimkonnal kulus sellise staadiumi saavutamisele alla 35 aasta.