Suure tõenäosusega peab suvaline vastutulija esimesena uue ideega turule jõudmist paremaks, kui olla sama idee ahvija ehk teha seda, mida tehakse juba niigi. Põhjendust küsides saab ilmselt vastuseks midagi variantidest olla konkurentidest ees, õppida teistest varem ja liikuda seetõttu kiiremini edasi, võita domineerivam positsioon, saada endale rohkem kliente, haarata ruumi, paremaid kohti jne. Loogilisena näivate tõenditena pakutakse näiteid neist, kes jõudsid esimesena patendini, olid teaduses esmaavastajad, valitsesid algusest peale turgu vmt.
See viimane vajaks konkreetseid näiteid, sest siin aetakse tihti turu liider segi kellegi teisega, kes oli tegelikult temast alguses ees. Näited võivad sobida patentide ja avastustena. Reaalsel turul on esimesed uue asja või teenuse pakkujad enamasti järgijatest aga kehvemas seisus. Tõendiks sobib palju tsiteeritud 1990. aastate uuring, milles analüüsiti sadu brände enam kui kolmekümnes tootekategoorias.
Võrreldes ettevõtete ebaõnnestumist ja kahjumiga lõpetamist selgus, et esimesena turule jõudnute seas läksid looja karja peaaegu pooled ettevõtted. Turule hiljem sisenejate seas oli ebaõnnestumise protsent alla kümne. Esimestena alustajate ebaõnnestumise risk oli peaaegu kuus korda suurem. Isegi need pioneerid, kes jäid ellu, said endale turust keskmiselt umbes kümnendiku. Hilisemate sama äri ajajate keskmine turumaht ulatus üle veerandi.
Aastaid hiljem korraldatud analüüsides kajastub sõnum pole roosilisem- See osutab kätte jääva kasumi ebaühtlasele jagunemisele hilisemate turule tulijate kasuks.
Arusaadavalt leidub valdkondi, kus on esimene olemisel eeliseid. Muu hulgas on selle taga võrguefekt, mille mõjul muudab iga kliendi lisandumine tema teenuse uute klientide jaoks väärtuslikumaks. Sellises positsioonis on teistel millegi parema pakkumine väga raske, sest osa paremusest peitub olemasolevas klientide populatsioonis. Näiteks teeb Facebooki domineeriv roll selle uute klientide jaoks väärtuslikumaks, kui mõni muidu tehniliselt parema, võrreldes väiksema kliendibaasiga konkureeriva teenusega.
Samasse näidete ritta sobib ka Google, milles aitab iga üksik otsing parandada teenuse kvaliteeti, mis muudab samale isikule üha raskemaks kasutada mõnda alternatiivi, kuhu on külvanud tema enda tegevusetus vähem kasulikkust.
Google'i ja Facebooki näidetega on probleem. Need on lihtsalt valed näited. Google kui Facebook ei olnud turul esimesed. Nad sisenesid sinna ajal kui turgu valitsesid teised populaarsed otsinguteenuse ja sotsiaalmeedia platvormi pakkujad. Toonaste liidrite nimesid pole vaja mainida, sest neid enam ei ole. On Google ja Facebook. Nende edu seostatakse parema ajastusega ja alles siis parema teenusega. Seejuures kulus viimase äratundmiseks klientidel aega.
Olulisem oli ajastus, kui interneti kasutajate arv hakkas kasvama, sest tänu Moore'i seadusele sai odavama raha eest võimsama serveripargi. Esimesed olid arendanud turgu ja teinud samas vigu, mille pealt said hiljem tulijad kokku hoida veelgi rohkem raha ja aega Viimaseks on oluline seegi, et investorid hoidsid esimesi kinni algupärases äriplaanis, kui hilisematel oli võimalus ja isegi soovitav olla innovaatilisem. Lihtsamalt öeldes, kulub keerulise ja hea asja tegemisele aega. Hinnaline ressurss mida hiljem tulijad saavad tõhusamalt tegutsedes oluliselt kokku hoida.
Öeldut tasub meeles pidada, kuuldes Uberi plaanist panna aktsiad avalikule turule, et saadud rahaga rekordilist kahju tegevat ettevõtet edasi arendada. Tasub jälgida, kuidas ostetakse aktsiaid. See räägib palju investoreid piinava ahnuse ja ettevaatlikkuse dilemmast. Uber oli omasuguste seas esimene ja seda võiks pidada üheks optimismi kaardiks. Kuid kas ikka võib?
Osa pessimismi trummi põristajatest kuuluvad Uberi suuruste ettevõtete saatusega kaasas käivate kirujate gruppi. Ent leidub ka põhjendatud pessimismi. Näiteks pole erinevalt Google'ist või Facebookist kliendil vahet, kelle infoteenuse platvormil teda sõidutatakse. Uberil on raske autojuhtide armee suurendamine raske, sest teatud arvust alates iga uue lisandumine lahjendab olemasolevatele jagatavat teenistust. Samas jääb autode eest hoolitsemine juhtide kaela.
Raha teenimine on küllaltki raske, sest enamus taksondusest liigub päevas etteaimatavalt hommikul ühes ja õhtul vastassuunas. Vahepeal kulub aeg ootamisele. Kuna juhid ei kuulu Uberi töötajate sekka, võivad teenindada nad konkurente. Uberi osaks jäi ära klaarida uue taksonduse ärimudeliga kaasnenud riikide ja seniste taksoteenuse pakkujate tõstatatud õiguslikud ja kogukondlikud konfliktid.
Samuti õppisid autojuhid Uberi konfliktide näitel tundma ära omi õigusi ja nende eest seisma. Need Uberi kantud kulud sunnivad koos teiste suurinvesteeringutega hoidma teenuse hinna kõrgemana. Teistel taksoteenuse uuendajatel on sedavõrra odavam, lihtsam ja tulusam oma teenusega konkureerima asuda. See annab aluse oletuseks, et Uberit hakatakse kasutama näitena esimesena turule tulija suurest ebaõnnestumisest.