Vilega potile ja värske õhu puurid lastele – kasvatusnippe läbi sajandi
Vilega potil käimine, enne magamaminekut paari laksu andmine ja muud huvitavad kasvatusnõksud on olnud kasvatussoovitustes veel viimase saja aasta jooksul.
Rahvusringhäälingu toimetaja Linda Eensaar tegi saatele "Ühisosa" ülevaate laste kasvatamise nõuannetest , mida on erinevates kasvatussoovitustes antud. Tasub mainida sedagi, et Linda Eensaar uuris ka oma bakalaureusetöös laste kasvatamise nõuandeid ajakirjanduses.
Kasvatuses on olnud erinevaid trende või lausa moeröögatusi. Kuigi hea eesmärgiga kasvatada lapsi võimalikult tublideks inimesteks, ei pruukinud need nõuanded sellegipoolest pikas perspektiivis väga mõistlikud olla.
Tartu Ülikooli esimene pedagoogikaprofessor oli Peeter Põld, kes andis ka 1932. aastal välja raamatu "Üldine kasvatusõpetus", kus ta defineerib kasvatust nõnda: "kasvatus on teadlik sihipärane tegevus, mis vanema põlve poolt ette võetakse, et viia arenemisele kasvava põlve kehalisi ja vaimlisi jõude nende väärtuste alalhoidmise ja täienemise sihis."
Selles samas raamatus ütleb Peeter Põld näiteks käskude ja keelduda kohta nii: "Kui midagi on lapsele kästud, siis oldagu selle läbiviimises järeleandmatu ja järjekindel. Just sel viisil saadakse ka kõige kergemini mööda olukorrast, kus on tarvis karistada."
Kusjuures suurde karistamisse suhtus Peeter Põld üsna skeptiliselt. Ta ütles nii: "Ei ole mingit kahtlust, et koolis ei ole kohta ihunuhtlusel ega kehalisel karistusel, samuti ka kodus mitte, niipea kui lapsel on tõsine autundmus arenenud."
Samas lisab Põld, et on nõus, et "väikesele lapsele on paar klapsi mõnikord kõige paremaks juhatuseks. Eriti kui üritad last magama panna ja ta seda mitte ei tee. Säärastel puhkudel on paar hoopi kõige paremaks rahustuseks ja annavad iseenesega vastuolus olevale tahtele kindla suuna.
Samal ajal mujal maailmas oli trendiks nõuanne, et lapsi tuleks võimalikult palju ignoreerida. Käitumise uurija John Watson hoiatas, et väikelaste liigne süles hoidmine võib neid ära hellitada. Ta ütles tollal emadele: "Ärge iial musitage või kallistage või ärge hoidke neid oma süles. Suruge neil hommikuti lihtsalt kätt või patsutage nende pead, kui nad on erakordselt hästi mõne keerulise ülesandega hakkama saada. Kui on väga tarvis, siis võib neid head ööd soovimiseks ühe korra otsa ette suudelda." Selline nõuanne pidi tagama, et lastel kasvab tugev iseloom ja neist ei saa ärahellitatud türanne.
Lapsed võiksid võimalikult palju värskes õhus viibida. Tundub nagu hea nõuanne.
Aga 1930ndate Londonis ja mujal Inglismaal mindi sellega natuke kaugemale. Väikelastel soovitati kogu päeva väljas olla. Aga kuidas? Selleks ehitati kortermajade akende taha puurid, kuhu lapsed istuma jäeti. Kujutage ette kõrghoone akna taga õhus ühe-kahe aastasele lapsele paraja suurusega puuri. Kas teie paneksite oma lapse sinna? Mis saaks valesti minna?
Viiekümnendatel aga leiti maailmas, et sülelapsega saab lennureise teha küll.. Selleks olid pea kohal, pagasiluukide juures ka beebikastid. Tehniliselt pandigi väikesed lapsed käsipagasi kambrisse, mis oli seest pehmeks vooderdatud. Kas kõlab turvaliselt?
Aga tuleme tagasi Eestisse. Ajakiri Eesti Naine või Nõukogude Naine oli koht, kust omal ajal leidis lisaks muudele kodumajapidamise nippide ka nõuandeid laste kasvatamise kohta. 1986. aasta Nõukogude Naises seisis näiteks juhtnööre, kuidas poisse ja tüdrukuid erinevalt kasvatada tuleks. See kõlas nõnda:
"Nii nagu kaks tuhat, kakssada või kakskümmend aastat tagasi on emad ikka õpetanud tütardele õiget rühti. /.../ Araabia rahvastel, aga ka ilmselt paljudel teistel on pärimuslik õpetussõna: naine, kes ei laula, ei kõlba armastama, ja naine, kes ei suuda laulda hällilaulu, ei tohi üldse emaks saada. Väga usutav. Kui naise emotsioonid ei väljendu laulus, ei väljendu nad kusagil. /.../ Kolmas naiseliku kasvatuse valdkond on nõue, et tütarlaps peab oskama süüa teha ja õmmelda."
Ja poiste puhul anti sellist nõu:
"Egotsentrismi all peab poisisse mehelikke ambitsioone sisendama, tema püüdu ennast teostada, saada iseseisvaks isiksuseks, võidelda unistuste eest, areneda. Isa õpetab ise poega toime tulema, riskima, arenema, saavutama ja ambitsioonikas olema. Isa näeb last vanemana ja suuremana, kui ta on. Hobust õpetatakse täpselt nagu last - väikesest peale! Poega tuleb kasvatada läbi kahe äärmuse - läbi spartaliku askeesi ning egotsentrismi. Spartacus õpetas oma leegioni poistele, et mees võib nutta vaid jõuetus vihas, nii kinni seotuna, et rabeledagi ei saa; igas teises olukorras peab mees tegutsema."
Nõukogude ajast on ilmselt üks tuntumaid ja veidramaid praktikaid kasvatuses vasakukäelise lapse paremakäeliseks treenimine. See komme kadus mujal maailmas juba kahekümnendatel. Meil aga alles 80ndatel-90ndatel
1992. aastal andis kombeõpetaja Maaja Kallast alljärgnevat nõu:
"Teie laps võib olla ilus, andekas, kuid ta on ebameeldiv, kui ta on kasvatamatu. /.../ Jälgige, et laps ei kutsuks teie sõpru tuttavaid eesnime pidi, vaid: "Ema, tädi Tiina tuli, onu Mart jõuab hiljem." selgitage varakult, millal öelda proua, preili ja härra, sest nii harjub laps maast madalast austama täiskasvanuid. Pange tähele, et laps ei segaks end täiskasvanute jutu vahele, et ta vastaks lugupidavalt küsimustele, vaataks kaasvestlejale silma jne. Karistades last, ärge kartke olla karm, kuid säilitage rahu, teadvustage endale, et teete seda murest lapse tuleviku pärast."
Üleüldse tuli '90ndatel laste kasvatamise juures maailmas ja Eestiski moodi võõrkeeli öeldes "time-out" – aja maha võtmine. Või siis nagu meil enam tuntud – nurka panemine. Ameerika kasvatuse teemade kolumnist John Rosemond soovitas lapsi lukustada vannituppa, sest see on isoleeritud ja igav koht ning seal ei jää tal muud üle kui oma tegude üle järele mõelda.
Samas, on ju vannitoas tihtipeale kõiksugu kemikaale; hambaharjad ja šampoonid, mis võivad vetsupotti rännata. Igavlev laps leiab tegevuse.
Kuid kas arvate, et tänapäeval ei ole maailmas veidraid laste kasvatamise trende? On ikka.
Näiteks Keenias elav gusii rahvas usub, et silmside loomine lastega annab lapsel võimaluse olla autoriteet. Väike boss. Nii et gusii emad väldivad silmsidet oma lastega, sest ei taha nende üle kontrolli kaotada.
Prantsusmaal kasvatatakse lapsi toitu armastama. Lapsed peavad uusi asju kindlasti vähemalt proovimagi ja jutul lõpp.
Aga Hiinas õpetatakse lapsi potil käima juba ühekuuselt. Vilega. Tekitatakse Pavlovi refleks. Kui ema arvab, et laps võiks nüüd pissida, hoitakse last poti kohal ja vilistatakse vaikselt vilet. Lõpuks seostabki laps pissimist vilega ning hakkab potil vile peale käima.
Lõpetan nõuandega 1999. aasta Eesti Naisest: "Äärmused (kõik on lubatud, kõik on keelatud) ei too kunagi head. Parim on kuldne kesktee, kuid see nõuab lapsevanemalt hästi palju aega, energiat, tahtmist ja oma lapse head tundmist."
Toimetaja: Marju Himma