Indiviidi võib kuulutada surnuks ühel järgmistest olukordadest: tema vereringe ja hingamine või aju ja sealhulgas ajutüve talitlused on pöördumatult seiskunud. Nii raske kui ka surma teema poleks, kuulub see elu juurde. Sama temaatika kumab elavate maailmas läbi kommete, moraali, seaduste ja kunsti.
Neist kahte viimast võib näha osalemas rituaalses surmatantsus. Seadus on dirigent, kes fikseerib hetke, kui maailm muutub ja saabub pöördumatu paus. Kunst jätkab aga vaikuse saabumise kiuste nüüd juba pantomiimiliste tantsusammudega. Selle loomine on vist ainuke inimtegevus, millega saab teenida raha ka pärast surma, näiteks muusika, filmide ja raamatute kaudu.
Tehnoloogia lisab hauatagusele esitlustööle uusi esinemisvorme. Vihje surmaga uut moodi kooselamiseks leiab näiteks "Tähtede Sõja" filmiepopöa eelloona 2016. aastal filmitud "The Rogue One" ekraniseeringust. Kuna filmis juhtuv paigutub ajas ettepoole algupärasest 1977. aastal filmitud esimesest ja kõigele maisele ärile alguse pannud osast, vajasid filmitegijad näitlejaid noorendavat ajamasinat, seda eriti seoses Printsess Leia Organa osa esitamisega.
Lahendusena kombineeriti noore näitleja Ingvild Deila keha filmimise ajaks 63-aastaseks saanud algupärast printsessi kehastanud Carrie Fisheri digitaalselt noorendatud näoga. Carrie Fisher oli toona veel tõeline ja elas kaasa protsessile, milles kombineeritakse teda näitlejana asendav keha filmirolli tegelase ajas tagasikeeratud välimusega. Kahjuks suri Carrie Fischer paar nädalat pärast filmi esilinastust ootamatult lennureisil tekkinud terviserikke tulemusel. Ent kas Carrie Fisher kui näitleja suri koos temaga?
"Tähtede Sõda" on hea äri. Oodata on nii uusi filme kui ka pikemat teleseriaali. Käesoleva aasta alguses tõdes filmi visuaalsete efektide eest vastutav Ben Morris, et kõik olulisi rolle esitavad näitlejad käivad digitaalses paljundusmasinas. Nende välimusest ja ilmetest tehakse digitaalsed koopiad. Igaks juhuks, sest mine tea, millal neid filmis vaja võib minna. Filmi süžeesid kirjutatakse ju pidevalt juurde.
Seni kuni näitlejad on elus, valitsevad nad oma digitaalseid koopiaid seaduste ja lepingutega. Maise elu lõppedes sünnib aga olukord, kus nad saavad endiselt näitlejatena tööd jätkata. Kõhedusttekitavalt võivad nad käia teispoolsusest elavatele näitlemas noortena või igas vanuses, milles on nende digikoopia piltlikule mälupulgale talletatud.
Viimastel aastatel on võinud kohata kontsertidel teise ilma lahkunud muusikuid ja muid tegelasi. Ühena esimestest ehmatas fänne 2012. aastal lavale ilmunud valguses kumav räppar Tupac Shakur, kes oli saanud tänaval toimunud tulevahetuses surma kuus aastat varem. Kadunud muusiku õõnsalt kumavale ilmutisele leidus imetlejaid ja kriitikuid. Vajalikku tehnoloogiat on vahepeal arendatud. Järgmisel aastal astub mitmetel kontserdilavadel üles Amy Winehouse, kelle elu lõppes 2011. aastal 28-aastaselt alkoholimürgituse tõttu. Saab näha, millises vanuses ta heategevustuurile välja astub, sest erakordse lauljana algas Amy karjäär, kui ta oli 18-aastane.
Lavadel esitatavad hologrammilaadsed lauljate koopiad jäävad tõenäoliselt veel äratuntavalt tehnilisteks. Kuigi äri jaoks pole ju vahet ,seni kuni pealtvaatajad on nõus maksma. Küll aga võib küsida, kas nad esitavad vana või uut loomingut. Uus ei sa ju olla nende oma olla ja vanade lugude taasesitamine oleks lihtsalt teistmoodi grammofoni mängimine.
Filminäitlejatega oleks olukord teine. Nende virtuaalsed kehad teeksid kinolinal seda, mida režissöör ja operaator nõuavad. See tähendab, et nad teeksid uut tööd. Ühtlasi oleks nende olemus väga realistlik ja elavast näitlejast eristamatu, kui jätta kõrvale nende surmatunnistus.
See toob tagasi alguse juurde. Kuidas saab kuulutada surnuks näitleja, kelle vereringe ja hingamine või aju ja sealhulgas aju tüve talitlused on juba ammu pöördumatult seiskunud? Kas nende hingele rahu võimaldamiseks jääb ainukese lahendusena teleka välja lülitamine?
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".