Kas tõsielusarjade vaatamine teeb inimese lollimaks?
Abielusaade. Kardashianid. Armastuse saar. Kohe ei tule rohkem meelde, aga kõiksugused tõsielusaated – olgugi nende tõsielulisus vaieldav – on oluline osa kaasaja massikultuurist, millest tegelikult ei taha sageli ilma jääda ka üle keskmise intelligentsem tarbija. Miks, ja kas see tähendab, et iga järgmise episoodiga kaotab ta osa oma intelligentsuskvoodist?
"See küsimus pakub palju huvi ka mulle endale, sest ta demonstreerib meie inimmõistuse paradoksaalsust: me oleme ainus liik, kes on suutnud leiutada televiisori, vaktsiinid, värvilised pliiatsid, jalgrattad ja muu, kuid sellest supervõimest hoolimata lösutame hea meelega teleka ees ja vahime midagi rumalat," rääkis ERR-ile ajuteadlane Jaan Aru.
Aru sõnul on võimalik, et meie supervõimed on osati seotud meie vajadusega ahmida sisutut sisu.
"[Selleks,] et inimesena hästi hakkama saada, on tarvis hästi tunda, mõista ja meelde jätta detaile inimsuhete kohta." Näiteks ka seda, kes kellega käib. "Loodus on selle eest hoolt kandnud, seadistades inimaju nii, et juba sünnist saati on teised inimesed, nende suudest tulevad signaalid, nende liigutused ja tegevused, nende arvamused ja eksiarvamused meie jaoks kesksel kohal."
See mehhanism aitab Aru sõnul meil inimeseks saada. "Näiteks lapse jaoks on väga tähtis üle aastate õppida selgeks inimestevahelise dünaamika keerukus." Kuid nagu igal kasulikul kohastumusel, on sellel oma tume külg. "Me võime inimeste kohta vaadata igasugu totrust ka siis, kui see meile enam mingit tulu ei too. Oleme juba inimsuhete kohta piisavalt õppinud ja päriselus seebikate või tõsielusarjade vaatamisest enam kasu ei ole, aga meie aju ihkab seda ikka."
See, et üle keskmise intelligentsem inimene vaatab tõsielusaateid teistsuguse pilguga ja oskab sellest ka mingit kasu saada võrreldes inimesega, kellele selline meelelahutus tegelikult suunatud on, on Aru hinnangul soovunelm.
"Totter on totter kõigi jaoks. Välja arvatud rivaal-totruse seriaali produtsendile või maaletoojale, sest neile on tõesti tähtis aru saada, miks üks või teine rumal saade inimestele, ka tarkadele inimestele nii hästi peale läheb." Ta lisas, et kuna neid saateid vaatab ka üle keskmise intelligentsem inimene, võib öelda, et see kerge meelelahutus on tegelikult suunatud tallegi.
Aru usub, et üldiselt siiski tõsielusaadete vaatamisega intelligentsist ei kaota. "Aga ärge pingutage üle. Kui te vaatate sellist jura üks tund päevas, siis ärge oma mõistuse pärast kartke. Aga kui vaatate seda 10 tundi päevas, siis teil lihtsalt pole enam aega, et tarku asju teha."
Taolise jura vaatamine võib aga ajule ka kosutavalt mõjuda. "Meie aju võib küll igasugu vahvaid asju välja nuputada, aga ta ei suuda seda teha terve päeva. Vaadake pärast rasket tööpäeva natuke midagi totrat. Kuid hoiatan juba ette, et teie aju võib teid trikitada seda totrust vaatama tunduvalt kauem, kui teil vaja oleks." See omakorda võib pärast kahte tundi tekitada tunde, et üldse polegi puhanud ja vaataks lihtsalt ühe osa veel, lisas Aru.
Lõpetuseks märkis ta, et on tähtis teada, et kõikidel inimestel on oma viis, kuidas oma töömõtetest efektiivselt välja lülitada. "Totra seriaali vaatamine võib olla üks nendest viisidest, aga ilusa ilmaga soovitan enda aju kosutamiseks pigem jooksmist, ujumist, kõplamist ja sõpradega rumalate naljade tegemist."
Toimetaja: Merit Maarits