Rebase metsikus ja alandlikkus on ta genoomis näha
Rebased on toredad loomad, ja nüüd saame nende toredust veel paremini tundma õppida, sest teadlased on täielikult ära järjeldanud rebase genoomi. Juba on õnnestunud jälile saada ka mitmele geenipiirkonnale, mis on seotud taltsaste ja agressiivsete rebaste käitumiserinevustega.
Genoomi järjeldanud teadlasrühma juhtis Anna Kukekova Ameerika Ühendriikide Illinois' Ülikoolist, aga uurimistöös osales ka teadlasi Venemaalt Novosibirski Ülikoolist ja Novosibirskis asuvast Venemaa Teaduste Akadeemia molekulaar- ja rakubioloogia instituudist, kus on ligi 60 aastat väldanud eksperimendis aretatud kodustatud rebaseid kunstliku valiku abil kas päris taltsaks või hoopis pööraselt tigedaks.
See pikaajaline uuring on juba senigi aidanud paremini aimata, kuidas hunt koeraks kodustati, kuid rebaste genoomijärjestuse teadmine ja analüüsimine annab neile aimdustele tublisti kindlust juurde.
Kukekova ja kolleegid kirjutavad ajakirjas Nature Ecology & Evolution, et nad on avastanud rebase genoomist tervelt 103 piirkonda, mis taltsastel ja tigedatel rebastel erinevad, ja et mõned neist piirkonnist on õnnestunud ka juba otseselt mõnede käitumiserinevustega seostada.
Muu hulgas õnnestus leida ka üks konkreetne käitumiserinevust korraldav geen, millest on seni teada, et ta tegeleb ajus sünapside moodustumise ja talitlemisega. Veel tuli välja, et asjasse on segatud geenipiirkond, mis inimestel võib tekitada niinimetatud Willams-Beureni sündroomi, mis väljendub ülemäärases avatuses ja sõbralikkuses.
Kummalisel kombel aga esineb sellele sündroomile viitavat genoomiehitust just tigedatel, mitte taltsastel rebastel. Nii et pole see asi üldse nii väga lihtne ja uuringuid on kindlasti vaja jätkata.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa