Teame maailmast rohkem kui Newtoni ajal, kuid teadmiste lahutamatu osa on määramatus ({{commentsTotal}})

Doctor honoris causa on missioon, mitte privileeg. 4. mail promoveeriti akadeemik, Tallinna tehnikaülikooli juhtivteadur ja rannikutehnika professor Tarmo Soomere Klaipėda ülikooli audoktoriks. Fotol (vasakult) Klaipėda ülikooli rektori kt Arturas Razbada
Doctor honoris causa on missioon, mitte privileeg. 4. mail promoveeriti akadeemik, Tallinna tehnikaülikooli juhtivteadur ja rannikutehnika professor Tarmo Soomere Klaipėda ülikooli audoktoriks. Fotol (vasakult) Klaipėda ülikooli rektori kt Arturas Razbada Autor/allikas: Loreta Kelpšaitė

Kuidas teadus, teadlased ja neid ühendavad organisatsioonid saaksid panustada nii akadeemilise kogukonna kui ka kogu ühiskonna arengusse?

Mitte kõik siin maailmas pole püsiv. Lausa vastupidi, sõnu maailma kiirest muutumisest, tavaliselt kas kliimamuutuste või poliitikute kiire vahetumise kontekstis, on juba tüdimuseni korratud. Ka akadeemiline maailm on haaratud muutuste keerisesse. Põhjapanevalt teiseneb nii see, kuidas teadus funktsioneerib, kui ka teaduse suhted ühiskonnaga.

Veel lähiminevikus toimisid teadus ja tootmine kui lühikese keti lülid üksteise naabruses ja kindlas ajalises järjestuses. Veidi utreeritult: teaduslabori naabertoas istus leiutaja, naabermajas asuv insener otsis võimalusi, kuidas leiutis tööle panna ning üle tänava paiknev tehas hakkas seda tootma. Kui toodet õnnestus kasuga müüa, sai teadlane palka.

Sellist ketti enam pole. Selle asemel on mitu erinevat ja eraldi paiknevat seltskonda. Teadlaste armee panustab järjepidevalt ülemaailmsesse teadmiste varamusse. Leiutajad, insenerid ja ettevõtjad õngitsevad sellest varamust ideid ja lahendusi. Teadmiste loomine ja nende kasutamine on seega lahutatud nii ruumis kui ka ajas. Kui püük läheb õnneks, sünnivad vinged tooted. Osa müügist saadud tulust liigub maksude kaudu avalikku sektorisse ja sellest finantseeritakse lõviosa meie maade teadusest.

Nõnda on radikaalselt muutunud nii teadmiste tootmise kui ka kasutamise mustrid. Loomulik on, et ühiskond sellele mingil moel reageerib. Tegelikult on "reageerima" siin vale sõna. Märksa täpsem on öelda, et ühiskond ei ole kunagi teadusest eriti hoolinud.

Teadus algab faktidest

Klassikaline teaduse definitsioon ütleb, et teaduse kvintessentsi moodustavad kaks komponenti: uute ja oluliste teadmiste saamine ja nende kommunikeerimine teistele. Uue olulise teadmise elementaarosake on lihtsalt üks fakt. Faktid moodustavad teaduse alusmüüri. Üks esimesi asju, mida õpetame teadusse sisenevatele noortele, on faktide kontrollimise ja interpreteerimise oskus.

Naljakas küll, aga me käsitleme fakte erinevalt. Näiteks on raske leppida tõsiasjaga, et on põhimõtteliselt võimatu täpselt prognoosida järgmise aasta ilma. Mõni fakt ei pruugi meile meeldida, näiteks see, et maksud tuleb maksta ning et me kõik kunagi sureme. Mõned faktid on poliitiliselt tundlikud, kas või see, et Eestis kaasneb põlevkivielektri tootmisega tohutu koguse süsihappegaasi atmosfääri paiskamine.

Klassikaliste teaduslike faktide kogumi ja ühiskonnas tavaliste probleemide ning neile sobivate lahenduste vahel laiutab kuristik. Selle lõhe võttis elegantselt kokku Michal Deacon 9. juulil 2016 ajalehes The Daily Telegraph. Ta formuleeris niinimetatud tõejärgse poliitika keskse sõnumi järgmiselt: "Faktid on negatiivsed. Faktid on pessimistlikud. Faktid on ebapatriootilised."

Negatiivsuse, pessimistlikkuse ja ebapatriootilisuse väärtus

Kui aga keegi peaks kunagi teadlastelt nõu küsima, siis selgub, et neil negatiivsetel, pessimistlikel ja ebapatriootilistel faktidel on ootamatult suur väärtus. Nende faktide teadmine ei lase tarkadel inimestel teha valeotsuseid, rumalasti kasutada loodusressursse või lõhkuda ökosüsteeme.

Enamgi veel, selliste faktide kogumil on suur osa teaduse arengus. Ebamugavad faktid on puhver, mis aitab ära hoida ja paljudel juhtudel välistab umbteele sattumise. Maailma edasi viivate lahenduste leidmiseks on vaja näha palju vaeva ja oskust raamidest välja mõelda. Vahel läheb vaja ka seaduse jõudu. Nii kadusid just seaduse mõjul turult klassikalised hõõglambid, et neid saaks asendada sadu kordi efektiivsemad valgus­dioodid.

Teadust tehti ammu enne, kui faktid muutusid negatiivseks, pessimistlikuks ja ebapatriootiliseks. Seda epohhi on sageli peetud teaduse kuldajaks. See oli vana hea aeg, mil nii teadustulemuste määramatus kui ka panused nende rakendamisse olid tagasihoidlikud. Nii on asjad näiteks Newtoni seadustega.

Madistades määramatusega

Tänapäeval on asjad teisiti. Teame küll maailmast mõõtmatult rohkem kui Newtoni aegadel, kuid praegu on meie teadmiste lahutamatuks osaks suur määramatus. See on eriti valus siis, kui tegemist on looduse, ühiskonna või muude komplekssete süsteemidega. Kui kliimamuutused kujunevad nii kiireks, nagu osa mudeleid prognoosib, või kui suudame terve ookeani mikroskoopilisi plasttükikesi täis külvata, võib kaalul olla arvestatav osa meie tsivilisatsioonist.

Klassikaliste akadeemiliste väärtuste ekstrapoleerimine sellistele situatsioonidele ei pruugi olla võimalik. Sageli ei jätku süvaanalüüsiks aega. Siiski tuleb teha ratsionaalseid ja tulevikku vaatavaid otsuseid. See on niinimetatud normaalsusjärgse teaduse neljakihiline välja­kutse: määramatus on suur, väärtused seatud kahtluse alla, panused kõrged ja otsused ajakriitilised.

On loomulik, et kirjeldatud põhjalikud muudatused on oluliselt modifitseerinud seda, kuidas riigi tasemel kasutatakse otsustusprotsessides teadust ja teadmisi. Teisisõnu − nii teadus kui ka selle roll ühiskonna arengus on tohutult muutunud. Selle muutuse raamistiku sõnastas Peter Drucker (1909–2005), keda peetakse üheks XX sajandi suurimaks mõtlejaks.

Tema uuringud keskendusid sellele, kuidas on inimesed ühiskonnas organiseeritud, seda nii era-, avalikus kui ka mittetulundussektoris. Teda tuntakse tõenäoliselt kõige rohkem sõna "teadmustöötaja" autorina. See tähendab kõiki neid, kelle tuumikkapital on teadmised, alates teadlastest ja inseneridest ning haarates kõiki, kelle töö nõuab loovat mõtlemist.

Peter Drucker ütles kuldsed sõnad: teadmised on rikkuse allikas. Ta lisas ka õpetuse, kuidas teadmisi saab kahel moel tarvitada. Kui teadmisi rakendatakse tuntud ülesannete lahendamiseks, muutub töö efektiivsemaks. Kui aga rakendame neid uute ülesannete lahendamiseks, on tulemuseks innovatsioon.

Kuidas konverteerida teadmised rikkuseks

Seega on klassikalisel ülesandel – kuidas konverteerida teadmised rikkuseks – vähemalt teoorias lihtne lahendus. Ilmselt pole ühtki tänapäeva põletavat probleemi võimalik lahendada ilma mitme teadusvaldkonna kiire arenguta. Shimon Peres on öelnud, et vaesusest ei saa vabaneda ilma teaduse abita ning rahuni ei jõuta ilma teaduseta.

Kõik akadeemilise kogukonna liikmed on nende mõtetega ilmselt nõus. Pole aga selge, kuidas veenda selles kaasteelisi väljastpoolt seda kogukonda. Teaduste akadeemiatel on siin üks võtme­rolle.

Isegi kui Donald Trump tahab praegu teha Ameerika uuesti suureks, on imeteldav, kui efektiivne on USA teadmiste rikkuseks konverteerimisel. Seetõttu on tark uurida, kellelt küsivad selle maa ärimehed ja poliitikud head nõu.

Vastus peitub USA rahvusliku teaduste akadeemia põhikirjas. See on palju rohkem kui USA tippteadlasi ühendav ja esindav kogu. Sealne teaduste akadeemia loodi kodusõja rasketel aegadel 1863. aastal. Selle esmane ülesanne on "anda sõltumatut ja objektiivset nõu kogu rahvale ja riigile teaduse ja tehnoloogia küsimustes". Võimalik, et sellise hea nõu kättesaadavus on üks kogu riigi tugevuse nurgakividest.

On tõenäoline, et Euroopa arengu keskseid tegureid on see, kas vana hea õhtumaa suudab rakendada teadusse akumuleeritud teadmised ühiskonna vajadusteks. Selleks tehakse suuri pingutusi. Ainuüksi Euroopa Komisjoni nõustamiseks tegutseb hulgaliselt institutsioone. Lisandub järjest uusi tegijaid. Päris hiljuti käivitati Euroopa Komisjoni teadusnõustamise osakond. Neli teaduste akadeemiate konsortsiumi ning Academia Europaea töötavad ühiselt (Science Advice for Policy by European Academies, SAPEA) – Euroopa akadeemiad nõustavad poliitikakujundajaid projekti raames. On igati loogiline, et riikide konkurentsivõime sõltub sellest, kuidas riik kasutab oma akadeemilise kogukonna kompetentsi.

Teaduse üks olemuslik eesmärk on vaadata nii kaugele ette kui võimalik. Adekvaatse pildi tulevikust saame luua vaid hea mineviku tundmise ja praeguste probleemide olemuse mõistmise alusel. Teaduse keskse rolli selles on elegantselt sõnastanud Eesti Teaduste Akadeemia välisliige, üks Angela Merkeli kunagistest kolleegidest Helmut Schwarz: "Ilma teaduseta ei suuda me ehitada sellist tulevikku, kus tahaksime ise elada." Nii akadeemiliste traditsioonide ja väärtuste järgimine kui ka pingutused teadmiste konverteerimiseks meie kõigi heaolu kasvuks on panused sellise tuleviku ehitamisse, milles kõik tahaksime elada.

Kohandatud tekst Tarmo Soomere tänu­kõnest 4. mail 2018 ilmus ajalehes Sirp.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: