TTÜ emeriitprofessor selgitab, miks Abeli preemiast hoolima peaks
Tallinna tehnikaülikoolis küberneetika instituudi emeriitprofessor Peeter Puusemp annab ülevaate, mida saatis korda sellel aastal Abeli preemia pälvinud Robert Phelan Langlands ja miks auhind tavainimesele üleüldse korda peaks minema.
Norra Teaduste Akadeemia president Ole M. Sejerstedt tegi nädala alguseks teatavaks, et 2018. aasta Abeli preemia määrati kanada-ameerika matemaatikule, Princetoni fundamentaaluuringute onstituudi emeriitprofessorile Robert Phelan Langlandsile "programmilise visiooni eest, mis seostas esituste teooria ja arvuteooria".
Preemiat annab välja Norra valitsus igal aastal alates 2003. aastast vastavalt silmapaistvatest matemaatikutest koosneva nn Abeli komitee ettepanekule. Auhind on väga prestiižne ja seda saavad ainult väljapaistvad matemaatikud. Preemia suurus on kuus miljonit norra krooni (umbes 650 000 eurot).
Fieldsi medalist – teisest matemaatikutele antavast prestiižsest preemiast – erineb Abeli preemia sellepoolest, et seda antakse välja igal aastal. Fieldsi medalit aga iga nelja aasta tagant toimuvatel ülemaailmsetel matemaatikute kongressidel ja alla 40-aastastele silmapaistvaid tulemusi saavutanud matemaatikutele. Robert Langlandsile annab üle Abeli preemia Norra kuningas Harald V 22. mail 2018 tseremoonial Oslos.
Langslandi elu ja saavutused
Robert P. Langlands sündis 6. oktoobril 1936 New Westminsteris, Kanadas. Matemaatilise alghariduse sai ta Briti Columbia ülikoolis Kanadas, doktorikraadi aga juba Yale ülikoolis USA-s. Tema edasine karjäär kulges Yale ja Princetoni ülikoolides.
Üsna oma uurimistöö esimestel aastatel konstrueeris Langlands kõrgemat järku Eisensteini jadade kui modulaarvormide analüütilise teooria. See teooria võimaldas tal näidata, et suurt osa automorfsete vormide teooriast tuntud L-funktsioonidest on võimalik meromorfselt jätkata. Saadud tulemused võimaldasid Langlandsil püstitada seeria hüpoteese, mis sidusid omavahel arvuteooriat ja geomeetriat. Täpsemalt öeldes, püüdsid seostada algebralisest arvuteooriast tuntud Galois rühmi, automorfseid vorme ja esituste teooriat.
Oma hüpoteesidest kirjutas Langlands 1967. aastal käsitsi 17-leheküljelise kirja tolleaegsele arvuteooria korüfeele André Weilile (1906–1998). Weil paljundas seda kirja ja levitas teksti matemaatikute seas. Kirjas esitatud hüpoteeside kogumit hakati kutsuma Langlandsi programmiks.
Esitatud programm andis uurimisainet järgnevateks aastakümneteks sadadele matemaatikutele, kaasa arvatud Langlandsile. Selle raames arendati välja täiesti uus matemaatika valdkond. Osa püstitatud hüpoteese on senini lahendamata.
Langlandsi tööd olid lähtepunktiks ka Fermat' suure teoreemi tõestamisel briti matemaatiku Andrew Wilesi (sünd 1953) poolt 1995. aastal. Fermat' teoreem väidab, et võrrandil an + bn = cn, kus a, b, c ja n on positiivsed täisarvud, ei ole lahendeid, kui n on suurem kui 2. Huvitav on märkida, et ka Andrew Wiles on saanud Abeli preemia.
Abeli preemia ajaloost
Abeli preemia on noor preemia, kuid tee selle preemiani oli pikk. Niels Henrik Abel sündis 5. augustil 1802. aastal ja suri 6. aprillil 1829. aastal. Ta oli erakordselt andekas ja jõudis vaatamata lühikesele elule suurte saavutusteni. Tema tuntuim saavutus on tõestus, et viienda ja kõrgema astme algebralised võrrandid ei ole lahenduvad radikaalides. See tähendab, et võrrandi lahendeid ei saa avaldada võrrandi kordajate kaudu nelja aritmeetilise tehte ja juurimiste abil, nii nagu see on on võimalik ruutvõrrandi, kuupvõrrandi ja neljanda astme võrrandi korral. Samuti on ta üks elliptiliste funktsioonide teooria rajajaid.
1902. aastal tähistati Norras pidulikult Abeli 100. sünniaastapäeva. Selle raames seati eesmärgiks püstitada Abeli mälestuseks monument ja asutada rahvusvaheline Abeli preemia. Kuus aastat hiljem avatigi pidulikult Gustav Vigelandi loodud monument. Mitmetel põhjustel jäi aga preemia asutamata.
Esimene innukas Abeli preemia asutamise eestvedaja oli teine maailmakuulus norra matemaatik Sophus Lie (1842–1899). Viimane, mida ta enne surma jõudis teha, oli oma rahvusvahelise prestiiži kasutamine Abeli auhinna fondi loomiseks. Lie pingutused olid kindlasti inspireeritud nii Nanseni fondi rahakorjamisest kui ka sellest, et 1897. aastal asutatud Alfred Nobeli preemiate väljaandmise plaanis ei olnud matemaatikapreemiat.
Kuigi Euroopa juhtivate matemaatikakeskuste toetus oli ülisuur, olid kontaktid ja toetuste lubamine liiga palju seotud Sophus Lie isikuga. Kui ta suri, muutusid olematuks ka tehtud pingutused ja asi jäi soiku.
Augustis 2000 arutasid sajanditaguseid sündmusi ja pühkisid neilt tolmu Abeli biograaf Arild Stubhaug ja Norra sidefirma Telenor juht Tormod Hermansen. Stubhaug ja Hermansen teavitasid ideest haridusministeeriumi ja Oslo ülikooli matemaatikaosakonda.
2001. aasta märtsis loodi Abeli preemia asutamiseks töörühm, kuhu kuulusid Arild Stubhaug, professorid Jens Erik Fenstad, Arnfill Laudal ja Ragni Piene ning lektor Nils Voje Johansen. Seejärel asuti hoogsalt tööle. 23. mail saatis töörühm peaministrile kirja ettepanekuga asutada Abeli preemia.
23. augustil 2001 teatas Norra peaminister Jens Stoltenberg oma kõnes Oslo ülikooli Blinderni kampuses, et valitsus loob 200 miljoni norra krooni suuruse Abeli fondi iga-aastasteks Abeli preemiateks. Stoltenberg rõhutas ettepanekuga seotud üldist poliitilist konsensust ja lootis, et igaaastane Abeli preemia tugevdab ja inspireerib nii matemaatika õpetamist kui ka selles vallas tehtavat teadustööd.
Esimene Abeli preemia anti välja 2003. aastal. Selle sai prantsuse matemaatik Jean-Paul Serre. Kahel järgmisel aastal olid Abeli preemia saajateks Edinburghi ülikooli professor sir Michael Francis Atyah, Massachusettsi ülikooli professor Isadore M. Singer ja New Yorgi ülikooli professor Peter D. Lax. Tänavu anti Abeli preemiat 16. korda. Lühikese ajaga on Abeli preemiast saanud ihaldatuim preemia matemaatikutele Fieldsi preemia kõrval.
Huvitav on märkida, et ülal mainitud töörühma liige professor Arnfill Laudal osales 2005. aasta oktoobris TTÜ-s korraldatud algebrakonverentsil ja tegi hiljem koostööd TTÜ algebraistidega.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa