Telesarjadelembus viis doktorikraadini ehk heade kavatsustega halvale teele ({{commentsTotal}})

Sarja “Breaking Bad” peategelane on vähiki haigestunud keemiaõpetaja Walter White.
Sarja “Breaking Bad” peategelane on vähiki haigestunud keemiaõpetaja Walter White. Autor/allikas: Pixabay

Äsja Tartu ülikoolis kultuuriteadustes doktoritöö kaitsnud Siim Sorokin uuris oma väitekirjas seda, kuidas vaatajad suhestuvad väljamõeldud inimestega, täpsemalt sarja “Breaking Bad” ehk eesti keeli “Halvale teele” tegelaskujudega.

Sorokin jõudis uurimisteemani üsna argisel põhjusel: ta on ise olnud agar telesarjade vaataja, kirjutab Tartu ülikooli ajakiri Universitas Tartuensis.

Eriti haaras teda teoste serialiseerituse, järgnevuse tahk, samuti pikaajaline ja varjundirikas maailma- ning karakteriloome. “Teisisõnu: vaatad sarja, mille üks episood lõpeb, aga see pole kaugeltki lõpp, vaid hoopis üks osis, tükike puslest,” ütles Sorokin.

Peagi avastas ta, et menukamate telesarjade üle käib eriti just ingliskeelses keeleruumis aktiivne ja sisutihe arutelu. Siim Sorokin hakkas ka ise pärast iga uue jao vaatamist vastavat arutelu jälgima.

“Võib öelda, et mu vaatamiskogemus polnud terviklik, kui ma ei teadnud, mida rahvas selle kohta ütles,” sõnas ta.

Uurimistöö tarbeks langetatud valiku kasuks räägib tema sõnul sarja “Halvale teele” märgilisus USA teletööstuse ja -retseptsiooni ajaloolises arengus. Samuti veenis selle kasuks otsustama sarja eripära foorumiaruteludes, kus oli märgata pika aja vältel tekkivat tegelaskujudega suhestumist.

Suhestumise eripärad

Uurimistööd alustades ilmnes aga esimene tõrge: televaatajate arutelu oli selline, nagu analüüsiks nad oma lähema sõbra või naabrimehe käitumist. “Teaduskirjandus väitis mulle hoopis, et ei-ei, vastupidi, nii filmi- ja televaatajad kui ka raamatulugejad suhestuvad hoopis iseendaga – nad mudeldavad oma kogemust tegelaskuju põhjal. Näevad temas eeskätt iseend, kasutavad teda toena teesklusmängus, et kogeda keelatud ihasid ja kirgi,” kirjeldas Sorokin.

Seetõttu tuli uuringu valdkonda laiendada ja välja töötada teoreetiline mõisteraamistik.

Nii näiteks aitas töö keskset argumenti sõnastada meediapsühholoogiline käsitlus parasotsiaalsest interaktsioonist: televisiooniblogide ja foorumite arutelude igapäevaeluline argikeelsus sõltuvad (para)sotsiaalsest sidemest, mille vaatajad narratiivsete persoonidega välja arendavad.

“Valisin meelega “persooni” osundamaks asjaolule, et televaatajad-kommenteerijad võtavad vaadeldavate tegelaskujude puhul selgelt hoiaku, et tegemist on justkui teiste inimestega – isikutega, kes omas maailmas on iseseisvad ja sõltumatud ning kellele saab üle kanda oma eluloo ning elatava tegelikkuse,” sõnas Sorokin.

Säärane põhjendus tingis omakorda selle, et rohkemal või vähemal määral solipsistlikest, inimteadvuse suhtes sissepoolekeeratud käsitlustest polnud eriti kasu. Kuna nende alusel poleks tegelaskuju (nagu ka palju muud, sealhulgas päris maailm ning inimesed selles) midagi enamat kui pelk idee vastuvõtja peas.

Sorokin vajas teoreetilist taustsüsteemi, mille puhul niihästi välise maailma kui ka päriselt eksisteeriva teise inimese olemasolu poleks filosoofilisest skeptitsismist heidutatud.

“Nii jõudsingi lõpuks välja väga pikaldase filosoofilise vaidluseni ideedest ja mateeriast, mida aga ei suudaks ega oskaks rahuldavalt piiritleda nähtavasti ükski doktoritöö. Nii jäi rangelt võttes väga eriomane vaidlemine välja ka sellest väitekirjast – see polnudki õigupoolest kunagi eesmärk omaette.

Sellegipoolest võin öelda, et need taustvaidlused olid mu mõtlemise, töö arengu ning vahest ka töö lõppjärelduste jaoks omajagu olulised,” sõnas Sorokin.

Terminiloome

Samuti pidas ta vajalikuks käsitleda realitiseerimist (ingl realitization, nn pärisustamine) ja narrtsepti (narrcept). Pärisustamine osutab, et interneti kogukondlikus vestluses käsitletakse vaadeldavaid tegelaskujusid vaikimisi kui narratiivseid isikuid – teisi inimesi, kelle elusid jälgitakse.

“Seega enesekesksel pärimisel “mida teeksin mina, kui ma oleksin (sarja peategelane) Walter White?” poleks selles vestluses kohta,” rääkis Sorokin.

Narrtsept on liitmõiste kahest sõnast: “narratiiv” ja “pretsept”. See tähendab jutustuslikult-narratiivselt digitaalses vestluses edastatavat (teise)taju.

Säärane teisetaju põhineb eeldusel, et niivõrd kui on olemas argitarkuslik arusaam välisest, meelelisest maailmast, on vaikimisi olemas ka arusaam sellest, et taju toimib alati teisele (näiteks teisele inimesele) suunatuna. Siit omakorda on loogiline edasi mõelda, et sarnane hoiak kandub edasi ka sellele, kuidas me mõtestame nn fiktsionaalseid inimesi.

Siim Sorokin kasutas ka mõistet “majakas” – kommenteerijate narrtseptid sisaldavad peidetult mitmesuguseid maailmu ning majakas liigendab neid, aitab analüütilisel tasandil eritleda ja kirjeldada.

Suhestumisega kaasnevad ohud

Sarjamaailma tugevalt sisse elamisega kaasnevad ka mõningad ohud, toimub ühiskondlike tegelikkuste sisseimendumine fiktsiooni kogemise protsessi. Nii näiteks pälvis halvustavaid märkusi “Halvale teele” sarja naispeaosatäitja Anna Gunn. Peale teemakohaste Facebooki vihkamisrühmade sai näitleja ka tapmisähvardusi.

“Ma arvan, et lähenemised, kus tegelikkuse ja väljamõeldise vahelise piiri ähmastumine kirjutatakse psühhopatoloogia või naiivse realismi arvele, ei võimalda tingimata rääkida täit lugu,” leidis Sorokin.

Tema sõnul on mitmesugused “tumedamad” tahud tingitud ja neid võimendavad ühiskonnas valitsev ebavõrdsus ja hegemoonia. Seetõttu on tähtis, et mitte üksnes narratiivide, vaid ka vaatajate jutlemise analüüs oleks selliste eluliste teemade puhul kriitiline ja ühiskondlikult tundlik. Seega tuleks fiktsioonile ja selle vastuvõtule osutada kui igapäevaelu jätkuvusele.

“Just nimelt jätkuvusele, mitte peegeldusele,” rõhutas Sorokin. Ta leidis, et tema väitekiri võib siin anda olulise panuse, kuna käsitlus fiktsionaalsetest tegelaskujudest kui kogukondlikult pärisustatud narratiivsetest isikutest võib aidata heita senisele praktikale ja teooriale uuenduslikumat, kontekstitundlikumat valgust.

Miks aga analüüsida võõrkeelset sarja, mitte mõnd eestikeelset, näiteks “Õnne 13”?

“Eesti aines jäi minu töös kasutamata eeskätt seetõttu, et nähtusel, mida ma oma väitekirjas määratlen kui narratiivset kultuuri, ei näi Eesti internetiruumis kõlapinda olevat. Pean silmas pikaajalisi ning sisukaid televisioonipõhiseid arutelusid,” sõnas Sorokin.

Osalt võib see tema sõnul tuleneda sellest, et Eesti kriitikud ei tegele menukate sarjade juhusliku arvustamisega internetis. Küll aga saaks neid andmeid koguda päriselulistest vaatajatevahelistest vestlustest. “Täiesti mõeldav, et ka meie “Õnne 13” tekitab töökohtade kohvinurkades vestlusi, vaatajauuringutes on selle kohta ingliskeelne mõiste water cooler talks,” rääkis Sorokin.

Sarivaatamise mõju sarja vaatamisele

Siim Sorokin rõhutab serialiseeritud narratiivi omapära. Nii ühendab tänapäevast “keerulist” televisuaalselt narratiivi nagu “Breaking Bad”, igapäevast nn seebiooperit ja ka Charles Dickensi vihikutena ilmunud lugusid ootusärevus, mida nad tekitavad.

Samuti saab vaataja sarja osade vahel mõelda, mis saab edasi, milliste süžeekäänakute kasuks autorid otsustavad ja kas senised valikud ühtivad narratiivse isiku senise elulooga. See kõik on justkui võimalus osaleda ise rahvapärases autorlusprotsessis.

Kuid sarivaatamine ehk binge-watching, kus järgmist sarja jagu ei oodata ära, vaid vaadatakse järjest ära kõik osad või suurem osa sarjast, takistab eelkirjeldatud kogemuse saamist. “Ma arvan, et sellel on sarinarratiivi vaatamis- ja arutlemiskogemust pärssiv mõju. Räägime ju mitmekuise telehooaja kokkusurumisest näiteks ühte päeva. Ma ei arva, et need kogemused oleksid samaväärsed,” rääkis Sorokin.

Kohalik kasu

Sorokin leidis, et tema tööst võib ka kohalikus teleilmas abi olla. “Sellest võiks kasu olla kohalikele tele- ja filmikriitikutele ning arvustajatele, sest kindlasti oleks põnev ja innustav, kui ka kohalike menukate telesarjade ümber kujuneksid säärased digitaalsed narratiivsed kultuurid ja kogukonnad. Vahel tuleb sellele natuke kaasa aidata,” sõnas ta.

Siin saab taas eeskuju võtta USA-st, mille iganädalane asjatundlik telekriitika koorus välja just amatööride ettevõtlikkusest: tavalised sarja vaatajad, fännid võtsid kätte ja tegid ise episoodiliste kokkuvõtete tarbeks võrgulehe “Television Without Pity”.

“Meil tuleks alustada algusest ja kuigi iga algus on raskevõitu, ei suuda ma uskuda, et selleks puuduks igasugune rahvapoolne huvi. Juba Delfi näitel võib öelda, et internetis jutelda meeldib Eesti inimestele küll ja veel,” leidis Siim Sorokin.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: