Vampiiride kestva verejanu taga on bakterid
Veri on kehv toiduallikas, ükskõik mida võiks järeldada popkultuuri ja romaani "Dracula" põhjal. Tavalist vampiirnahkhiirt uurinud Taani teadlaste hinnangul ei suudaks loomake elus püsida ebatavalise geenipagasi ja selle soolestikku asustava bakterikoosluseta.
Kopenhaageni ülikooli teadlased eesotsas Marie Zepeda Mendozaga leidsid, et looma genoomi mõnedes piirkondades leidub kaks korda transposoone kui liigi lähissugulaste pärilikkusaines. Need järjestused suudavad ennast genoomis ümber paigutada. See muudab ühtlasi geenide avaldumist ja seekaudu terve raku toimimist.
Muu hulgas leidus sedasorti järjestusi rohkem geenides, mis mõjutavad immuunsüsteemi tööd, lipiidide lagundamist, kibeda maitse retseptoreid, infrapunase valguse tajumist. Samuti märkasid teadlased genoomis rohkem koopiaid neist geenidest, mis mängivad tähtsat rolli kroonilise nälja korral.
Seda võis oodata. Veri koosneb ligikaudu 92 protsendi ulatuses veest. Vedelik on küll äärmiselt valgurikas, kuid süsivesikuid ja vitamiine ei leidu selles seevastu peaaegu üldse. Samal ajal võib ohvri veri kubiseda erinevatest haigustekitajatest. Töörühma sõnul ei suuda liigi iseäralik genoom täielikult selgitada, kuidas loomad kõigele vaatamata looduses sedavõrd hästi hakkama saavad.
Laias laastus sarnases vampiirnahkhiirte (Desmodus rotundus) mikrobioom rohkem putukatoiduliste nahkhiirte omale, kui puuviljadest toituvatele tiivulistele. Funktsionaalses mõttes olid need aga autorite sõnul erakordselt erinevad. Näiteks suutis bakterikooslus toota mitmeid erinevaid eluks hädavajalikke vitamiine, talletada endas rauda ja aeglustada joodud vere hüübimiskiirust. Samuti leidsid teadlased jälgi 280 erinevast imetajatel haigusi tekitavast bakteriliigist.
Kokkuvõtlikult saab töörühma sõnul seega järeldada, et vampiirnahkhiirte evolutsioonilist tausta uurides on mõistlikum võtta laiahaardelisem vaatenurk. Üksiku geenide või isegi organismi asemel avaldab looduslik valik survet ühtaegu nii vampiirnahkhiirtele kui ka nende soolestikus elavatele bakteriliikidele ehk hologenoomile.
Nüüdisajal toituvad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas elavad vampiirnahkhiired eeskätt kariloomadest. Inimesi ründavad olendid haruharva. Pikas plaanis eluspüsimiseks peavad nad jooma päevas umbes kaks korda vähem verd, kui nad ise kaaluvad. Peale vampiirnahkhiirte toitub maailmas teadaolevalt ainult verest vaid kaks imetajaliiki.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature Ecology & Evolution.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa