Rahvusväeosad olid Eesti iseseisvumise oluline tugisammas
Tartu ülikooli Eesti ajaloo professuuri juht Tõnu Tannberg kirjutab aasta esimeses Horisondis, et Eesti iseseisvumisprotsessi oluliseks osaks oli rahvusväeosade loomine 1917. aastal.
Rahvuslike väeosade moodustamine kerkis eestlastest sõjaväelaste ja seltskonnategelaste seas päevakorrale juba maailmasõja alguses, eriti pärast seda, kui lätlastel õnnestus 1915. aastal saada keskvalitsuselt luba formeerida kütipolke.
Tegelike sammudeni jõuti aga alles peale keisri kukutamist 1917. aasta kevadel. Üks monarhia olulisi tugisambaid – Vene armee – hakkas lagunema. Revolutsioon vallandas impeeriumi väikerahvaste enesemääramispüüded ning tõstis sõjameeste kodumaale saatmise ja rahvusväeosade loomise senisest tõsisemalt päevakorda.
Algatus eesti soost sõjaväelaste kodumaale koondamiseks tuli sõdurite endi seast ning suurt rolli etendas selles sõjatüdimus ja soov koju tagasi tulla.
Vene armees teeninud sõjameeste algatust toetasid seltskonnategelased kodumaal ning ka Venemaa ajutine valitsus oli valmis sõjaväes süvenenud korratuse ohjeldamiseks rahvuslike üksuste loomist toetama. Arvamust, et mõne väeosa eestistamine võib distsipliini tagamisele kaasa aidata, esindas
ka Tallinnas asunud keiser Peeter Suure merekindluse juhtkond. 7. aprillil 1917. aastal andiski peastaap loa komplekteerida eestlastega kaks kindluspolku ning lühikese ajaga koondati Tallinna ligemale 4000 eestlast.
Ehkki kindluspolkude eestistamisest ei tulnud tegelikkuses midagi välja,
pandi selle protsessiga alus rahvuspolgu loomisele, mille ajutiseks ülemaks nimetati polkovnik Siegfrid Pinding. Mõistagi oli rahvuspolgu moodustamine pinnuks silmas enamlastele, kes tegid loodava väeosa vastu aktiivset kihutustööd.
Ametliku loa 1. eesti polgu moodustamiseks andis tollane ajutise valitsuse sõjaminister Aleksandr Kerenski alles 7. mail, ja sedagi tingimusel, et väeosa moodustatakse väljaspool Tallinna – Rakveres.
Nii koondatigi Tallinnasse kogunenud sõjaväelased Rakvere lähistele, kus polk rahulikumates poliitilistes oludes uue ülema – polkovnik Aleksander Tõnissoni – eestvedamisel lõplikult kokku pandi. Rahvusväeosade loomist keskselt koordineerinud poliitilise institutsioonina loodi 1917. aasta juuni keskel Eesti sõjaväelaste ülemkomitee.
Eestlastest sõjaväelasi saabus kodumaale aga järjest juurde, mis muutus möödapääsmatuks uute väeosade loomise ja neid ühendava suurema väekoondise moodustamise, milleks sõjaväevõimud esialgu luba ei andnud.
Olukord muutus 1917. aasta sügisel kui Vene väed ei suutnud sakslaste edasitungi Lääne-Eestis peatada. Rahvusväeosade osalus sõjategevuses piirdus 1. eesti polgu kahe pataljoni saatmisega 1917. aasta oktoobris Muhumaale, kus need (umbes 1600 meest) tõsist vastupanu osutamata vangi langesid ja seejärel Saksamaale saadeti. Polgu ülejäänud üksused jäid mandrile ning saarte langemise järel jäi just nende kanda ranniku kaitse ja korrahoidmine Läänemaal.
1917. aasta sügisel alustati Tartus tagavarapataljoni loomist ning Tallinnas moodustati polkovnik Ernst Põdderi juhtimisel 3. eesti polk, mis pidi kindlustama linnas korra ja julgeoleku.
1917. aasta detsembris andis väejuhatus lõpuks loa asutada Eesti diviis, mille koosseisu pidid kuuluma neli jalaväepolku, ratsapolk ja suurtükiväebrigaad. 2. eesti polk komplekteeriti pataljonide kaupa Pärnus, Viljandis ja Paides, 4. polk Rakveres ning suurtükiväebrigaad Haapsalus. Eesti diviisi staabiülema ajutiseks kohusetäitjaks nimetati alampolkovnik Jaan Soots ning diviisiülemaks polkovnik Johan Laidoner, kes asus ametisse 23. detsembril.
Selleks ajaks oli Venemaal juba toimunud enamlik riigipööre ning kommunistlikud meeleolud tugevnesid ka rahvusväeosades, eriti Tallinnas ja Tartus. Enamlaste mõju sõjaväelaste hulgas siiski lõplikult maksvusele ei pääsenud – 1. eesti polgu komitee protestis 1917. aasta novembris maapäeva laialisaatmise ja polguülema arreteerimise vastu ning pakkus ajutisele valitsusele Haapsalus oma sõjalist tuge.
Iseseisvuse väljakuulutamise järel asuti senise rahvusdiviisi baasil rajama Eesti sõjaväge, mille Saksa okupatsioonivõimud siiski juba 20. märtsil 1918. aastal (ukj.) laiali saatsid.
Sellegipoolest on rahvusväeosi kui omariikluse idee teostumise üht võtmetegurit iseseisvuse sünniprotsessis võimatu alahinnata. Rahvusväeosade loomine võimaldas kodumaale koondada suure osa Vene armees teeninud eesti sõdureist ja ohvitseridest, kelleta Eesti kaitseväe loomine ning areng oleks olnud mõeldamatu. 1917. aasta keerulises sisepoliitilises ja sõjalises olukorras olid rahvusväeosad ühiskonda stabiliseerivaks jõuks.
Vabadussõja puhkedes said rahvusväeosades teeninud ohvitserid ja sõdurid loodava sõjaväe tuumikuks, mille abil saavutati võit rindel ja kindlustati lõplikult omariikluse püsimajäämine.
Seda artiklit saab lugeda täismahus 2018. aasta esimesest Horisondist.
Toimetaja: Marju Himma