TTÜ teadlane: liustike sulamist kiirendab inimeste õhku paisatud tahm

Taevast langev “must süsinik” ehk inimese atmosfääri paisatud tolm paneb lume ja liustikud kiiremini sulama. Sellesse annab oma panuse jätkuvalt ka Eesti.
Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ) vanemteadur Tõnu Martma selgitab, et Arktika ilmajaamades on tahma kontsentratsioone atmosfääris mõõdetud alates 1990. aastast ja kontsentratsioonid vähenesid 2009. aastaks 40 protsenti. “Seda positiivset muutust seostatakse NSVL-i lagunemise tulemusena Euraasia põhjaosa, sh Eesti, majanduses toimunud tootmise ja saastamise vähenemisega,“ nendib Martma.
Hiljuti ilmus mainekas teadusväljaandes Atmospheric Chemistry and Physics artikkel Teravmägede liustikke uurinud rahvusvahelise uurimisrühma tööst. Tõnu Martma on samuti osa sellest uurimisrühmast.
Nii Arktika kui Antarktika liustikke peavad teadlased kliimamuutuste mõistmise võtmepiirkondadeks. Kattes tänapäeval ligikaudu 10 protsenti maismaast, on nad oluline kliimamuutuste mõjutaja, olles ühtlasi ka mineviku kliima ning keskkonnatingimuste arhiiv, samuti meretaseme reguleerija ja maapinna isostaatiliste liikumiste tekitaja.
Teravmägede liustike uurimisega on Eesti teadlased tegelenud alates 1970ndate keskpaigast, sellest viimased 20 aastat koos Norra polaarinstituudiga.
2015. aasta aprillis toimusid välitööd 1120 m kõrgusel Holtedahlfonna liustikul, kus Norra, Itaalia, Rootsi, Soome ja Eesti teadlased võtsid proove talvel sadanud 2,5 m paksusest lumekihist ja puurisid 14,7 m puursüdamiku liustikujääs aminohapete ja „musta süsiniku“ kontsentratsioonide määramiseks.
„Võetud proovid katsid ajavahemiku 2005–2015 ning uurimusest selgub, et kümne aasta jooksul Holtedahlfonna liustiku lumes ja jääs „musta süsiniku“ kontsentratsioon küll vähenes võrreldes sajandivahetusega, kuid on ikkagi palju kõrgem kui võiks eeldada samal ajavahemikul atmosfääris mõõdetud kontsentratsioone arvestades,“ lisab Tõnu Martma.
Liustikud katavad 60 protsenti Teravmägede pindalast ning nende jääs on talletatud vähemalt viimase tuhande aasta kliimamuutuste jäljed. Teravmäed on kliimauuringuteks eelistatud tänu oma asukohale Atlandi ookeani ja Põhja-Jäämere piiril, olles sellega väga tundlikud kliimamuutustele.
„Liustik on tegelikult nagu elav organism, pidevas muutumises,“ selgitab Tõnu Martma. Liustiku toite- ehk akumulatsioonialal liustiku mass kasvab. Sellel alal ei jõua talvel sadanud lumi suvel ära sulada ja muutub aja jooksul jääks.
Madalamal asuvas liustiku osas, sulamisalal ehk ablatsioonialal, sulab talvine lumi suvel ära ja lisaks sellele veel ka osa liustikujääd. Liustikus voolab jää toitealast sulamisalasse ning tänu sellele jää pidevale juurdevoolule suudavadki liustikud säilida.
Liustiku tervist iseloomustab selles oleva jää- ja lumemassi muutus – kui liustiku mass kasvab, siis on liustiku tervis hea ja liustikul on jaksu pealetungiks, kui liustiku mass väheneb, siis enamasti kaasneb sellega liustiku taganemine sulamisalas.
Holtedahlfonna liustik Norras. Autor: Bjoertvedt/Wikimedia Commons
Teravmägede liustike mõõtmed ja jää mass vähenevad üha kiirenevas tempos. Koos temperatuuri tõusuga kiirendab liustiku sulamist liustiku pinna albeedo (pinna peegeldumisnäitaja) muutus – valge puhas lumi ja jää peegeldavad enamiku päikesekiirgusest tagasi, tume lumi ja jää aga neelavad päikesekiirgust ning soojenevad ja sulavad.
Norra polaarinstituut mõõdab igal aastal Teravmägede viiel liustikul (Holtedahlfonna, Austre Brøggerbreen, Midtre Lovénbreen, Kongsvegen ja Etonbreen) lume hulka ning liustiku liikumise kiirust ja liustiku pinna kõrguse muutust, arvutades saadud andmete alusel liustiku massi muutuse.
Toimetaja: Marju Himma