ResearchGate on akadeemiline sotsiaalvõrgustik, kus teadlased saavad ise avaldada oma teadusartiklite täistekste. See aga tähendab, et sealt kaudu on võimalik saada kätte ka need publikatsioonid, mille on avaldanud mainekad teadusajakirjad. Nende teadusajakirjade taga on aga ärihuvidega kirjastuskorporatsioonid nagu näiteks Elsevier ja Wiley&Brill.

Keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi (KBFI) vanemteadur Andi Hektor selgitas ERR Novaatorile, et kuna teadusajakirja jaoks on teadusartikli avaldamine üsna kulukas protsess, mis hõlmab endas nii tööd retsensentide kui toimetamisega, siis on ajakirjade õigused mõistetavalt üsna suured, autori omad selle võrra väiksemad.

„Interneti-eelsel ajastul sai autor postiga hunniku oma artikli väljatrükke, mida ta võis vabalt kolleegidele jagada. Selge on see, et internetiajastul on faili jagamine võrratult lihtsam ja see teeb teadusajakirjade omanikud murelikuks,“ kirjeldas Hektor ning lisas, et taoliste sotsiaalvõrgustike nagu ResearchGate'i olemasolu teeb teadusartiklite jagamise eriti lihtsaks.

„Me ei tee seda teadlaste, vaid ResearchGate'i vastu suunatult,“ selgitas viie kirjastusgrupi kõneisik James Milne Times Higher Educationile. Milne'i sõnul kaotavad kirjastused ResearchGate'ile aastas miljoneid dollareid.

ResearchGate on maailma suurim akadeemiline sotsiaalvõrgustik, mida kasutab ligikaudu 60 protsenti teadlaskonnast. Eriti palju on aktiivseid kasutajaid loodus- ja täppisteadlaste hulgas. Võrgustiku pidajad asuvad Berliinis ning see ettevõte on neile investeerijate kaudu sisse toonud ligikaudu 76 miljonit eurot (90 miljonit dollarit)

Andi Hektori uurimisvaldkonnas ehk osakeste- ja astrofüüsikas artikleid ResearchGate'i kaudu eriti ei jagata, kuna need on kättesaadavad eeltrüki serveri arXiv.org vahendusel. Teisalt, võibolla mõnes teises valdkonnas on see probleem tõesti suurem.

James Milne aga viitas oma sõnavõtus, et ResearchGate saab sadu miljoneid dollareid riskiinvesteerijatelt, kelle huvi on teenida kasumit autoriõigusi rikkuvate materjalide üleslaadimisega.

Praegune ettevõtmine pole esimene

2013. aastal nõudis kirjastus Elsvier teise teadlaste sotsiaalvõrgustiku Academia.edu liikmetelt ehk teadlastelt endilt artiklite eemaldamist.

See päädis asjaoluga, et praeguseks on Academia.edu teadlaste jaoks osaliselt tasuline, oli teadlasi, kes eemaldasid autoriõiguse alla kuuluvat sisu, kuid ühtlasi kaotas võrgustik ka aktiivseid kasutajaid.

Kuna toonane ettevõtmine ei andnud täielikult oodatud tulemust, siis nüüd on need viis kirjastust esitanud nõude ResearchGate, mitte teadlaste vastu. Veele enam, Elsevier ja Ameerika Keemiaühing on algatanud ResearchGate'i vastu kohtuasja, millega püüavad välistada võimaluse, et ResearchGate võtab autoriõigusega kaitstud artiklid maha, kuid jätab nende avaldamisõiguse või -võimaluse autorite ehk teadlaste valikuks.

ResearchGate'i kõneisik keeldus seda teemat kommenteerimast, kuid ettevõtte asutaja Ijad Madisch on varem öelnud, et temal poleks midagi autoriõigusega artiklite mahavõtmise vastu, kuna teadlased jätkaksid nende publikatsioonide jagamist privaatselt.

„Tegu on üsna keeruka juriidilise vaidlusega, mille lõpptulemust on raske ennustada. Oletatavasti lepivad mõlemad poole mingi lahenduse kokku, mis mingil moel piirab artiklite jagamist ResearchGate's,“ nentis Andi Hektor.

Teema muutub üha tõsisemaks

„Aga küsimus on esitatud väga õigel hetkel. Just praegu mõeldakse ja arutatakse maailmas selle üle väga palju, et oleks aeg liikuda traditsiooniliste teadusajakirjade juurest kuhugi edasi,“ selgitas Hektor.

Ühest küljest on selge, et keegi peab teadustöö tulemuste publitseerimisega kaasnevad kulud katma.

„Teisalt, tunnen, kuidas publitseerimise kvaliteet langeb tänu sellele, et retsenseerimise kvaliteet langeb. Retsenseerimise kvaliteet langeb seetõttu, et teaduse rahastamine on muutunud väga projektipõhiseks ja see sunnib inimesi publitseerima võimalikult palju, ka väga kaheldava väärtusega tulemusi.“

Retsensendid ei jõua retsenseerida kvaliteetiselt, retsentsentide hulka satub teadlasi, kes võib-olla artikli teemat hästi ei mõista jne. Veel kurvem on Hentori hinnangul lugu ajakirjadega, kus autorid maksavad ise avaldamiskulud.

Seal avaldatakse retsensentidele mõnikord lausa survet, et nad ka kehvad artikleid nö läbi laseks — selliste ajakirjade käive sõltub ju artiklite arvust! Küsimus on aga et kuhu täpselt edasi liikuda.

Üheks võimalikuks lahendusek oleks Hektori sõnul n-ö mitteretsenseeritavad avatud keskkonnad, mida rahastab avalik sektor ja kus igaüks saab artikleid lugeda, viidata ja vajadusel ka kommenteerida. Üsna lähedane sellele lahendusele ongi juba mainitud arXiv.org.

Tartu Ülikooli Kirjastuse peatoimetaja Ivo Volt:

ResearchGate'i laevad teatavasti oma teadusartikli üles teadlased - kas neil
on selleks õigus, kuna nad on ju autorid, või ei ole seda õigust?

See, kas autoril on õigust oma teaduspublikatsiooni taolisse võrgustikku üles laadida, sõltub juriidiliselt sellest, milline on tema leping ajakirja väljaandva kirjastusega. Avatud juurdepääsuga ajakirjade puhul seda probleemi ei ole. Piiratud juurdepääsuga või maksumüüri taga olevate ajakirjade puhul on lepingus tavaliselt kirjas, et lõppversiooni autor ise kuhugi välja panna ei tohi, küll aga on enamasti lubatud n-ö autoriversiooni väljapanek (ilma viimaste viimistlusteta).

Kui reaalne on, et nende kirjastajate soovile tullakse vastu ja autorite üleslaetud artiklid eemaldatakse?

Juriidiliselt on see võimalik, kui kirjastustel on kehtivad autorilepingud, mille punkte autor on rikkunud. Reaalselt on minu meelest tegemist tuuleveskitega võitlemisega.

Kirjastajad väidavad, et ResearchGate'i tõttu kaotavad nad aastas miljoneid dollareid. Kas ja kui tõene see väide on?

Ilmselt kirjastajad tõesti kaotavad teatud raha, aga ma ei usu, et tegemist on nii suurte summadega. Enamik teadusajakirjade summasid tuleb ülikoolidele, raamatukogudele ja konsortsiumitele müüdavatest pakettidest, mis võimaldavad neid ajakirju kasutada kõikidel vastava institutsiooni liikmetel. Üksikutele artiklitele ligipääs on väljastpoolt taolisi institutsioone tehtud ebaloomulikult kalliks ja see on ka üks põhjusi, miks teadlased oma tekste taolistel saitidel levitavad.

Mis on Tartu Ülikooli Kirjastuse seisukoht - kas teadlastel on õigus
avaldada näiteks TÜ Kirjastuses ilmunud artiklite/raamatute täistekste
akadeemilises sotsiaalvõrgustikus, näiteks ResearchGate'is?

Kõik ajakirjad, mida Tartu Ülikooli Kirjastus välja annab, on avatud juurdepääsuga. See on olnud Tartu Ülikooli kirjastamispoliitika juba mitu aastat. Seega võivad neis avaldavad teadlased oma artikleid ka vabalt jagada. Raamatute puhul on asi natuke keerulisem, aga ka selles osas on osa meie toodangust kättesaadav avatud juurdepääsuga. Loomulikult ei ole olemas tasuta lõunaid, see tähendab, et kirjastused peavad kuskilt oma kulutused tagasi saama. Selleks on mitu võimalust: institutsionaalne toetus, avaldamistasud, autorite teadusgrandid. Raamatute puhul on endiselt oluline ka müügist saadav tulu, mistõttu siin täielikult avatud juurdepääsule üleminekut niipea näha ei ole.