"Ürikute ja arheoloogiliste leidude vahel on vaks vahet. Esiteks on kirjalikke tõendeid vähe ja teiseks ei käinud kroonikaid kirjutanud rooma eliit sageli kohapeal. Nad ei eksinud küll suuremate rindel toimunud sündmuste osas, kuid neil puudus isiklik kogemus," märkis uuringut eest vedanud Susanne Hakenbeck, Inglismaal asuva Cambridge`i ülikooli arheoloogia lektor ERR Novaatorile.

Hiljuti ajakirjas PLOS ONE ilmunud töös uuris Hackenbeck V sajandil viiele tänapäeva Ungari aladel asuvale kalmistule maetud 200 skeletti. Toona paiknesid surnuaedadest kaks Rooma impeeriumi aladel, kaks selle piiril ja neist viimane sellest sadade kilomeetrite kaugusel. Töörühm keskendus hambavaabas ja luude kollageenis leiduvate süsiniku, lämmastiku, strontsiumi ja hapniku teisendite suhtele.

Erinevate isotoopide suhtelise sisalduse põhjal saab teha häid oletusi, mida inimesed toona sõid. "Sõltuvalt sellest, kui hästi on koed säilinud, võimaldab see meil heita pilgu inimese kolmele eluperioodile," selgitas lektor. Hambad annavad infot lapsepõlve ja noorukiea kohta. Luud annavad aimu, mida võis leida nende toidulaualt täiskasvanueas.

Võrdlusmomendi loomiseks kõrvutasid teadlased avanenud pilti Itaaliast, Saksamaal ja Inglismaalt samast ajaperioodist päevavalgele tulnud skelettide uurimisel tehtud tähelepanekutega. "Ungari aladel elanud inimesi pole võimalik kellegi teisega segamini ajada. Toidusedel on muutlikum kui kusagil mujal Euroopas. Märkimisväärset varieeruvust võib näha isegi samale kalmistule maetud inimrühmade sees," sõnas Hakenbeck.

Mitmetel juhtudel oli inimeste toidusedel ühel eluperioodil iseloomulik põlluharijatele ehk see koosnes peamiselt nisust ja odrast valmistatud toidust. Liha söödi vähe. Teistel perioodidel võis toidulaualt leida aga märkimisväärses koguses piima- ja lihatooteid. Täiendavaid süsivesikuid saadi kiiremini kasvavatest teraviljadest. Teisisõnu oli nende elustiil iseloomulik hunnidele.

Viimane vihjab Hakenbecki sõnul, et Rooma riigi piirialadel elanud asunikud võtsid aeg-ajalt veel selgusetuks jäävatel põhjustel üle hunnide elustiili. Samal ajal võib tulemuste põhjal oletada, et osa hunne jäi paikseks ja hakkas põldu harima. "Tulemused viitavad, et lihtinimeste tasandil avaldasid hunnid ja roomlased üksteise tavadele märkimisväärset mõju," sõnas lektor.

"Rooma propaganda on vaeseid hunne nii palju laimanud. Võibolla tegid nad mõnikord koledaid asju, kuid kui vaadata populatsiooni laiemalt, võib oletada, et suurema osa tegid piirialade inimesed üksteise palju rohkem koostööd, kui üksteisega tülitsesid," lisas Hakenbeck.