Kui Julius Caesar ületas 49. aastal enne meie aega  Põhja-Itaalias Rubico jõe, muutis ta enda väesalga eesotsas liikudes antiikmaailma ajalugu.

Ta siirdus Rooma, alistas nii Pompeiuse kui ka teised oma võistlejad ning sai vabariigi ainuvalitsejaks.

Sellest alates on ajaloolased vaielnud selle üle, miks vabariiklik Rooma nii järsku kokku varises. Kuidas suutis Caesar koondada enda selja taha sõjaväe, et astuda vastu Rooma magistraatidele ja senatile?

Massachusettsi tehnoloogiainstituudi ajaloolane William Broadhead pakkus vanade tekstide ning  uusimate arheoloogiliste väljakaevamiste tulemuste põhjal välja uue selgituse, miks sai väejuht omaenda leegionide eesotsas Rooma marssida. Broadheadi sõnul oli Caesari selja taga palgaarmee, mille sõdurid olid lojaalsed oma juhile, linnriik jättis neid üsna külmaks.

“Lähtusin tolleaegse Itaalia rahvastiku olukorrast,” selgitas Broadhead.  Ta lisas: “Me kujutame roomlasi ette paiksete talupoegadena, kuid see polnud sugugi nii. Antiikse Rooma elanikud otsisid paremaid elutingimusi ning liikusid üsna palju ringi nii Apenniini  poolsaarel kui ka vallutatud aladel. "

Roomas oli rangelt kindlaks määratud, kui palju nekruteid igast asulast sõjaväkke võeti. Kui elanikkond kasvas  ja ümber paiknes, oli seda üha raskem kontrollida ja seda tüüpi sõjaväe värbamissüsteem kaotas mõtte.

Broadheadi sõnul oli selle tulemuseks uus värbamiskord. Sõjaväkke kutsus võimas väejuht, kes kuulutas, et otsib endale sõdureid.

Loomulikult soovisid kõik sellised vabatahtlikud sõdurid nautida võimalikult palju sõjas saavutatud hüvesid. Rahvastiku liikumine viis seega palgaarmee tekkimiseni, mis lõpuks kukutas vabariigi.

Broadhead analüüsis Rooma vabariigi lõppu kirjeldavaid ajaloolisi tekste, mis pärinevad Liviuselt, Plutarchoselt ja Cicerolt.

Kuid vabariigi lõpuaastate Roomat aitasid uues valguses näha arheoloogilised leiud, mis lubasid ümber hinnata linnade suurust ja nendevahelise elanike liikumise ulatust. Nii sai näiteks käsitööliste toodangu järgi kindlaks teha, kust pottseppade või juveliiride suguvõsa pärines.

Broadhead käsitlebki seda oma peatselt ilmuvas raamatus “Hegemony and Mobility in Roman Italy”, kus ta kirjeldab tolleaegse Itaalia elanike liikuvust ja selle mõju vabariigi lõpuaastate sõjaväele.