Maa poolused ja neid ümbritsevad arktilise kliimaga alad on üksteisele väga sarnased, seetõttu, et sinna jõuab väga vähe päikesevalgust. Pool aastat valitseb poolusel polaaröö, millele järgneb poole aasta pikkune päev. Paljude muude aspektide poolest on aga meie koduplaneedi poolused vägagi erinevad.

Põhja-Jäämeri on väikseim ookean. Talviti on suurem osa sellest kaetud jääga, ka suvel ei sula jääkate kunagi täiesti, ehkki viimasel ajal usutakse, et kliima soojenemise tagajärjel võib seegi saada mõnekümne aasta pärast reaalsuseks. Lõunapooluse ümbrus on aga hõivatud Antarktise mandri poolt. Mandrit koos seda ümbritsevate saarte ja merealaga nimetatakse Antarktikaks.

Paljudel riikidel on lõunamandril uurimisjaamu ning mitmed neist on ka esitanud nõudmisi teatud Antarktise piirkondadele, kuid Antarktika leping sätestab siiski, et tegemist on eikellegimaaga, mille loodusressursse võib uurida vaid teaduslikel eesmärkidel.

Seega ei kuulu Antarktika ühelegi riigile. Arktika kuuluvuse üle käiv vaidlus muutub aga üha tulisemaks. Kui lugeda Arktikaks alasid, mis jäävad põhja poole põhjapolaarjoont, siis omavad valdusi seal järgmised riigid: Kanada, Taani (Gröönimaa), Island, USA, Venemaa, Norra, Soome ja Rootsi.

Lõunamandrit kattev hiiglaslik jääkilp sisaldab umbes 90 protsenti kogu Maa jääst ning valdava osa mageveevarudest. Antarktisest murdub pidevalt lahti erineva suurusega jäämägesid. Saudi Araabia printsil Mohammed al Faisalil oli kord idee üks selline suurem kamakas Araabia poolsaare juurde pukseerida, kuid üritus jäi siiski katki. Võib-olla hakkas rahast kahju või tuli mõistus koju.

Antarktika loodusressursside majanduslik kasutamine ei ole lubatud, kuid Arktika kohta see ei käi. Arvatakse, et Põhja-Jäämere mandrilava võib peita kuni veerandi maailma seni veel avastamata naftavarudest, mistõttu üritavad mitmed riigid, eriti aktiivselt Venemaa, kuulutada kõigile oma ainuõigust nende ressursside haldamise üle.

Antarktika ja Arktika on klimaatiliste olude poolest sarnased, kuid olles üksteisest geograafiliselt isoleeritud, on ka nende loomastik eriilmeline. Parema toidu puudumisel võiksid jääkarud ehk pingviini nahka pista küll, kuid pingviinide õnneks elavad nad teine-teiselpool ekvaatorit.

Ehkki nii Arktika kui ka Antarktika on kuulsad külma kliima poolest, on viimane siiski veel oluliselt inimvaenulikum koht. Madalaim mõõdetud temperatuur, –89,6 °C, on registreeritud Antarktikas uurimisjaamas Vostok Maa magnetpooluse lähedal 1983. aastal. Antarktika külmust võib seletada kontinentaalse kliima mõju ja suure kõrgusega merepinnast – Antarktika jääkilp on kontinendi sisemuses mitme kilomeetri paksune.

Polaaralade kohal on osoonikiht hõredam kui mujal. See on loomulik, sest osoon tekib päikesekiirguse mõjul ning seetõttu peamiselt ekvaatorilähedasemate piirkondade kohal, kust ta aeglaselt kõrgematele laiustele levib. Antarktika kohal on osoonikiht aga eriti hõre, mistõttu on seda atmosfääri osa hakatud nimetama osooniauguks.

Antarktika jääkilp asub mandril, on väga paks ning külm, mistõttu ei avalda kliima soojenemine sellele esialgu erilist mõju. Arktika merejää on aga vaid mõne meetri paksune ning igal suvel tekivad jää sisse suured praod ja lahvandused. Tavaliselt ei ulatu need küll põhjapooluseni, kuid eelmisel aastal olevat seegi reegel murtud.

Põhja-Jäämere jäävabaks muutumine paneb paljusid teadlasi muretsema, sest Arktika sümbolloom jääkaru satub nii tõsisesse väljasuremisohtu. Vastupidiselt mõnel pool levinud arvamusele ei tõsta Arktika jää sulamine maailmamere taset, sest vees hulpiva jää veealune osa on Archimedese seaduse kohaselt täpselt sellise mahuga, kui on sellest jääst sulanud vee maht.

Küll aga tõstaks meretaset oluliselt mandriliustike sulamine. Gröönimaa jääkilp sulabki viimaste uurimuste kohaselt üha kiirenevalt ning mõnede teadlaste arvates võib pool selle mahust järgmise sajandi jooksul kaduda. Ka Antarktika sulab, kuid madalamate temperatuuride tõttu mitte nii kiirelt ning seda mandrit katva jääkilbi kadumist keegi niipea ennustada ei julge.