Eesti maaülikooli geodeesiadotsent Harli Jürgenson selgitab, kuidas käib mägede mõõtmine LIDAR mõõtmisega.

„LIDARi mõõtmine tähendab seda, et on lennuki peale pandud laserskänner ja see mõõdab maapinna kõrgust paarikümne sentimeetriga, asfaldi peal ka viie sentimeetriga ja lähtekõrguse saab ta GPSi pealt, mis on samuti lennuki peal, nii et see on väga hea võimalus meil saada sellist 10-sentimeetriga reljeefi, mida varem võimalust ei olnud.“

2013. aastal, kui siia Lumeilvese mäetippude nimekirja lisandusid uued nimed, see oli LIDARi mõõtmise tulemusena.

Aga LIDARiga on ka omad probleemid: kus on väga tihe mets, seal on interpreteeriga osaliselt raske. Seetõttu võeti matkale kaasa GPSi, mis mõõdab 2–3 cm-ga kõrgust ja on klass usaldusväärsem kui LIDAR.

Kukumägi on Lumeilvese nimekirjas kõrguselt 19. mägi. Aga kui suur on tõenäosus, et kuskil võsa vahel on veel mõõtmata mägesid?

„No põhimõtteliselt võib ju olla, aga samas on ka Eesti geograafid teinud head tööd ja suures plaanis on see informatsioon siiski olemas, eriti tänu nendele LIDAR-mõõtmisetele. Nüüd leida siit uut Suurt-Munamäge – kindlasti mitte,“ leiab Jürgenson. Ilmselt väga suuri avastusi vaevalt on, kuid ilmselt on mõni veel avastamata küngas.

Maakera on teaduspoolest ümmargune, või ellipsisarnane, täpsemalt ellipsoid. Kõrguste mõõtmisel on aluseks keskmine merepind.

Maailmameri tõuseb tänu soojenemisele ning pooluste liustike sulamisele igal aastal, nii hammustab see ajapikku millimeetreid ka meie mägede kõrgusest. Kes tõsisemaid vaateid ja kõrgusi ihkab, peab siiski Eestist väljapoole vaatama.

Vaata ka teisi „Osooni“ lugusid esmaspäeval kell 20.00 ETVs.