Vanema karm käsi vähendab laste hariduslikku edukust
Karjumine, kehaline karistus ja ähvardused sunnivad otsima teismeeas lapsi toetust ja heakskiitu oma sõpradelt ja eakaaslastelt, mis vähendab lühiajalistele naudingutele keskendumise kaudu nende õppeedukust, leiavad Pittsburghi ülikooli psühholoogid.
"Analüüsi tulemusi ei mõjutanud seejuures oluliselt ei vanemate sissetulek, nende enda haridustase, linnas või maal elamine ega ka nende rassiline kuuluvus. See sobib ideega, et selle taga lasuvad mehhanismid on universaalsed," selgitas uurimuse juhtivautor Rochelle Hentges.
Järeldused põhinevad 1060 õpilasel, kelle arengut jälgiti alates seitsmendast klassist üheksa aasta vältel. Uuringu käigus andsid lapsed ülevaate nii nende vanemate vaimse ja füüsilises agressiivsuse tasemest kui ka nende enda suhtlusest eakaaslastega, õigusrikkumistest ja seksuaalkäitumisest. Liigselt sõpradele toetumise märgina nägid teadlased kodutöö tegemise asemel sõpradega aja veetmist ja valmidust sõpradega reegleid rikkuda. Haridusliku edukuse mõõdikuks oli 21. eluaastaks saavutatud maksimaalne haridustase.
Töörühm leidis, et karmikäeliselt laste kasvamine seostus tugevalt eakaaslastele toetumisega. See omakorda avaldas mõju nende hariduslikule edasijõudmisele. Teiste sõnadega, mida sagedamini õpilased vanemate agressiivsest käitumisest teatasid, seda tõenäolisemalt ei lõpetanud nad keskkooli või kolledžit. "Meile endile üllatuslikult ei iseloomustanud see ainult poisse, vaid ka tüdrukuid. Tõsi, efekti suurus oli nende puhul veidi väiksem," lisas Hentges. Psühholoog nentis, et sellele ei pöörata tõenäoliselt tavaliselt tähelepanu või on see jäänud kahe silma vahele.
Seoste selgitamiseks saab kasutada psühholoogi sõnul evolutsiooniteoorial põhinevat lähenemist. Karm keskkond sunnib pöörama rohkem tähelepanu parasjagu inimese jaoks kättesaadavatele ressurssidele ja võimalustele. Niigi ebaselge tulevik jääb tahaplaanile. Eelnevad uuringud on näiteks viidanud, et karmikäeline lapsekasvatus seostub sagedamini seksuaalse riskikäitumise ja alaealisena õigusrikkumiste toime panemisega.
Kui probleemi algpõhjuse ehk vanemate käitumise muutmine võib tunduda heidutava väljakutsena, annab töö siiski mõningaid vihjeid, kuidas olukorda parandada. "Kui suudame vähendada näiteks noorte naiste seas seksuaalset riskikäitumist, avaldaks see nende hariduslikule edasijõudmisele positiivset mõju," sõnas psühholoog. Poiste puhul võiks keskenduda väärkäitumisele.
Teooriast lähtuvalt võiks toimuda ka fundamentaalsem nihe. "Nüüdisaegses ühiskonnas keskendutakse suuresti hariduse kasulikule pikaajalisele mõjule. Kuuleme päevast päeva, kuidas pead keskkoolis hästi õppima, et saada sisse mainekasse kolledžisse, mis kindlustaks sulle hea töökoha ja seega ka palga. Kõik on väga pikaajaline. Peame leidma viisi, kuidas muuta haridus veetlevaks ka karmis keskkonnas kasvavatele lastele," mõtiskles Hentges.
Psühholoog märkis, et suur osa teismeliste käitumisele seonduvast teadustööst keskendub laste suhetele nende eakaaslastega. "See on loogiline, kuna need muutuvad sel perioodil oluliseks, kuid paljud hakavad seejuures unustama, et vanemate mõju ja nende lastekasvatamisel rakendatavad strateegiad on endiselt olulised," rõhutas Hentges.
Uurimus ilmus ajakirjas Child Development.