Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakond korraldab ja viib läbi jahiloomade, sealhulgas hundi seiret. See tähendab Eesti aladel elava hundiasurkonna seisundi jälgimist. Tähtis on võimalikult täpselt teada, kui palju meil hunte elab ja teadvustada, mis probleemid võivad ohustada hundipopulatsiooni käekäiku.

Loomade arvu määramiseks saadavad jahiseltsid oma jahimaadel nähtud huntide ja hundijälgede vaatlusandmed keskkonnaagentuurile. Lisaks uuritakse aastaringselt hundi arvukust ka mitmetes piirkondades üle Eesti. Selleks tehakse jäljevaatlusi, jälgitakse raadiosaatjatega varustatud huntide liikumist ja kasutatakse rajakaameraid.

Paraku on juhtumeid, kus hundiuurijate ja jahimeeste hinnangud huntide arvukuse kohta lähevad lahku. Valede loendusandmeteni võib viia näiteks see, et ühte hunti või hundikarja loendatakse mitu korda.

Hunt on väga liikuv loom, tema ööpäevane teekond lumekatte ajal on keskmiselt 20 kilomeetrit, ning jaanuaris-veebruaris jooksuajal isegi 40 kilomeetrit. Seega on hundikari võimeline jätma ööpäevaga väga palju jälgi. Samal ajal on ühe jahipiirkonna suurus Eestis keskmiselt 11 000 hektarit.

Üks ja seesama hunt või hundikari võib saada seega loendatud mitu korda erinevatel jahimaadel. Nii jääbki alguses mulje, et hunte ongi tõesti väga palju ja sellised andmed võivad adekvaatset pilti hundi arvukusest hägustada.

Valede loendusandmete tekkimiseks on teisigi põhjuseid. Näiteks arvati varem, et hundipesakond on nagu kari, mis liigub koos nagu näiteks metssead. Tegelikkuses on aga nii, et kui kari tahab, pudenetakse laiali nagu sipelgad. Kokku võidakse saada alles mitu päeva hiljem. Kui siis jahimehed asuvad loendama, tekivadki väärarusaamad karjadest ja arvukusest.