See on üks loodusteadusliku kogu kullafonde, mida peab hoidma ja see on isegi kohustus ühiskonna ees neid hoida ja säilitada tulevastele põlvedele. Tähtis ei ole see, kas putukas on suur või väike, värviline või ilmetu, tähtis on see, et tal punane silt küljes oleks.

Võtame näiteks 1950. aastatel Tartus tegutsenud entomoloogi Hans Remmi. Ta uuris pisi-pisikesi sääski. Need, mille tema kirjeldas, tunneb ära kahel moel: punasega märgitud on tüüpmaterjal; ladinakeelse nime juurde käib aga alati ka kirjeldaja nimi. Kui siin nime taga on Remm, siis see on Remmi kirjeldatud liik.

See tähendab, et need olid esimesed putukad, mille Remm omal ajal püüdis ja kirjeldas kui uut liiki.

Tüüpseeria moodustab kogum putukaeksemplare, mida Remm kasutas uue liigi kirjeldamiseks. Kui nüüd kellelgi tekib küsimus, et mida see liik endast kujutab, siis neid uurides ta saab aru, kuidas Remm seda liiki mõistis.

Need, enam kui 200 hõbesääse liiki, on esimest korda kirjeldatud just Eestis.

Võtame näiteks teisegi bioloogi: Eerik Kumari. Jäälind, 25. august 1949, Ahja jõe äär, püüdja Eerik Kumari. Legendaarne ornitoloog ja looduskaitsetegelane Eerik Kumari uuris üle kümne aasta jäälindu ja nende maosisusid.

Ja seda ei saanudki ta teistmoodi teha kui tuli kiire lennuga linnud lihtsalt maha lasta. 1948. aastal kaitses ta doktoritöö, milles kirjutab niimoodi: ühest suurest tiigimajandist, kust kümne aasta jooksul püüti 533 jäälindu, saadi ligi sada magu.

Neist neist 78 protsenti oli kalade ja 22 protsenti putukate jäänused.

Kolmanda näite haruldustest muuseumi tagatoas võib tuua luukogudest. Suur osa neist pärineb balti-sakslaselt, veterinaaria-anatoomia professorilt, Alexander Rosenbergilt. Kogus on haruldusi kivistunud mammutivõhkadest kuni kaasajal väljasurnud loomade säilmeteni.

Maailmas leidub hinnanguliselt kaheksa miljonit liiki erinevaid loomariigi esindajaid, neist on praeguseks kirjeldatuid vaid napp kümme protsenti. Igal aastal avastatakse maailmas sadu uusi liike.

Kõiki muuseumi kogusid ühendab üks omadus: nad sisaldavad DNAd.

See annab teadlastele uued võimalused liikide eristamiseks ja teadustöö tegemiseks, seda ka liikide puhul, kes surid välja näiteks saja aasta eest. Kuna säilitamiseks on putukad, taimed ja loomad heades tingimustes kuivatatud ja hoitud, on hästi säilinud ka nende DNA.

Tänapäeva teadlane saab võtta ühe liblika jala, eraldada sellest DNA ning määrata selle alusel, millised liigid on omavahel suguluses ja mil määral. Traditsiooniliselt võrreldi liike mikroskoobi all vaatluse teel, kuid see meetod oli siiski piiratud ega võimaldanud näiteks erisada liigiliselt kaht pealtnäha sarnast looma.

Võtame näiteks Eestis leviva ranniku kirivaksiku ja üks hiinast püütud loom, kes on küll Eesti isendile väga sarnane, kuid Eestis ei levi. Nii tavavaatajale kui teadlasee tunduvad kaks isendit vaadeldes üpris sarnased. Kuid DNA analüüsi järgi on tegelikult tegemist kahe täiesti erineva loomaga.

DNA analüüs annab näiteks teadmise, et juba nelja protsendiline erinevus pärilikkusinformatsioonis ütleb, et tegu on eri liigiga.

Zooloogid püüavad uut materjali ja käivad eksootilistel ekspeditsioonidel ka tänapäeval, sest teadlane saab olla lõpuni kindel vaid tema enda kogutud proovide kvaliteedis.

Vaata ka „Osooni“ teisi lugusid esmaspäeval kell 20.00 ETVst.